Minevikku on vajumas aeg, kui muuseum tähendas vanu tolmuseid esemeid, akadeemilist vaikust ja altkulmu põrnitsevat valvurit näitusesaali nurgas. Tänapäevane külastaja ootab, et muuseum oleks interaktiivne, pakuks meelelahutust ja teadmisi ning võimaldaks mõtiskleda oleva ja tuleva tähenduse üle.

Eestis on palju muuseume, neist osa kohalike omavalitsuse hallata. 79 kohaliku omavalitsuse kohta on meil üle 60 omavalitsuse hallatava muuseumi. Suur osa neist muuseumidest tegutseb paraku üsna nappides oludes. Puudu on rahast, kvalifitseeritud tööjõust ning nii ei jätku neil võhma mõjukate näituste ja haridusprogrammide käivitamiseks, turunduse tegemiseks ega kohalike või turistide kõnetamiseks.

On tõsi, et kohalikel omavalitsustel on palju ülesandeid, millest suur osa on selgelt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses kirjas. Neist pääsu pole. Muuseumi pidamine ei ole otseselt ühegi kohaliku omavalitsuse kohustus ning tihti tundub, et kohalikud otsustajad ei märkagi muuseumide potentsiaali. Pigem on see tülikas kuluartikkel eelarvereal.

Muuseumit sulgeda samuti ei saa, sest kultuuripärand tundub vaikimisi oluline ja kes see ikka tahaks jõmm olla. Ilmselgelt on see laiem ühiskondlik probleem, et kultuurivaldkonda planeerides ja korraldades alahinnatakse järjepidevalt selle sotsiaalset ja majanduslikku mõju.

Olen seda meelt, et kohalik muuseum saab pakkuda oma piirkonnas olulist kasu ning me peame õppima seda märkama ja mõõtma. Näiteks saab muuseum toimida kogukonnakeskusena, olla atraktiivne kooskäimiskoht ning külastaja tõhus abiline vaimse heaolu hoidmiseks. Näoga kogukonna poole olles saab muuseum seeläbi väiksemates piirkondades koostöös kooli ja raamatukoguga tõhusalt seista üksolemise ja ääremaastumise vastu. Praegu on see potentsiaal suuresti kasutamata.

Muuseumid ei ole klassikalised äriüksused, nad vajavad rahalist toetust kvaliteetse tööjõu palkamiseks ja tööl hoidmiseks, kogudes oleva pärandi säilitamiseks ning külastaja harimiseks, et üldse luua eeldused kellegi kõnetamiseks ja omatulu teenimiseks. Kuidas selleni jõuda?

On selge tõsiasi, et heal tasemel muuseumitöötajad on iga muuseumi selgroog. Just nende teadmised ja kogemused aitavad säilitada kogusid ning võimaldavad luua nutikaid näitusi ja haridusprogramme. Kultuuritöötajate, sh muuseumitöötajate riiklikult kehtestatud palgamiinimum on napp 1600 eurot ning tõusu ette näha pole.

Kahetsusväärsel kombel ei jõua paljude kohalike omavalitsuste muuseumitöötajate palgatase ligilähedalegi riiklikult kehtestatud kultuuritöötajate palgamiinimumile. Selleski osas ei ole tänavu leevendust loota.

Peagi terendab ees õpetajate tähtajatu streik. Mõned aastat tagasi tehti põhimõtteline kokkulepe, et lasteaiaõpetajate töötasu, kelle palk tuleb suures osas kohalike omavalitsuste eelarvest, võrdsustatakse kooliõpetajate palgatasemega, sest nende roll laste haridusteel on sama oluline kui kooliõpetajatel. Ka riigi- ning kohalike omavalitsuste muuseumitöötajate eristamine ei ole kuidagi asjakohane ega põhjendatud, sest sõltumata omandivormist on muuseumi ülesandeks säilitada, uurida ja vahendada kultuuripärandit.

Mõnel pool saab kohaliku muuseumi direktor omavalitsuse määratud eelarveraha osas ise otsuseid teha, kuid kuidas seda piskut jagada? Üheks kõlanud soovituseks on jätta tööle vähem töötajaid, et maksta allesjäänutele kõrgemat tasu.

Väikemuuseumide töötajad jagavad end juba praegugi muuseumi käigushoidmiseks väga erinevate valdkondade vahel. Eesti Muuseumiühingu iga-aastases koolitusvajaduse küsimustikuks on tulnud ilmsiks, et ühtaegu meeleheitlikult ja lootusrikkalt otsitakse koolitust, mille raames õppida, kuidas saaks üks inimene katta kõiki nõutud ja tihti väga erinevaid oskusi nõudvaid rolle. Pikemas perspektiivis ei ole see siiski jätkusuutlik lahendus, sest põletab töötajad kiiresti läbi ega võimalda neil piisavat süveneda ühelegi muuseumiprofessioonile.

Seega toob madal palgatase kohalikes muuseumides kaasa riski, et napib kvalifitseeritud töötajaid ja/või töötajaskond vahetub liialt kiiresti, et suure mõjuga keskkonda luua.

Küllap on madal palgatase siiski suurema probleemi sümptom. Meil on vaja laiemat arutelu, milliseid ja millistes ülesannetes muuseume on meil vaja. Samuti on vaja metoodikat muuseumide kasu ja mõju selgemaks mõõtmiseks ja esitamiseks. Prioriteetide seadmise järel on igas kohalikus omavalitsuses lihtsam teha ka muuseume soosivamaid eelarvelisi otsuseid.