Kohaliku omavalitsuse eelarves võib tunduda muuseum üleliigse lisakuluna, kuid lähemal vaatlusel märkame, et tegelikult on muuseum majanduse elavdaja ja selge sotsiaalmajandusliku mõjuga. Muuseum võib olla piirkonnas oluliseks tööandjaks ja tihti põhjuseks, miks haritud spetsialistid otsustavad piirkonda kolida. Inimene on iga paiga suurim väärtus – tema panus loob heaolu ja rikastab kogukonda. Hästi tasustatud töötajad tugevdavad kohalikku edu samamoodi nagu turistid, kes valivad selle oma ajutiseks peatuspaigaks.

Sageli on just muuseum põhjus, miks turist langetab otsuse piirkonda kauemaks jääda. Muuseum pakub külastajale sisukat vaba aja veetmise võimalust, head ülevaadet paikkonna ajaloost, eluolust ja on omamoodi infopunkt. Kohalikele käsitöölistele ja väiketootjatele on muuseum kohaks, kus oma tooteid müüa. Kui külaline jääb piirkonda pikemalt peatuma, on tal vaja öömaja, ta külastab kohvikut ja teeb oste kohalikus poes. Nii saab muuseumist oluline lüli terve piirkonna toimimismehhanismist.

Muuseumi pakutavad elamused võivad olla lihtsad, aga unustamatud. Näiteks kord jalutas Seto Talumuuseumi pärandaias noor Ameerika Ühendriikidest pärit mees. Pärandaias sai ta esmakordselt elus omaenda käega peenrast porgandi välja tõmmata ja see kohe ära süüa. Sama haruldane võib olla kohtumine taluloomadega või värskelt munetud kanamuna, mille saab teele kaasa võtta – kogemused, mis igapäevaelus on kadumas, kuid muuseumi kaudu kestavad ja saavad osaks meie argipäevast. Elav muuseum kingib meeldejäävaid hetki, mille taga on järjepidev muuseumitöötajate hool.

Ühendatud ressursid – võti uute võimalusteni

Omavalitsustel omanike rollis on suurepärane võimalus siduda muuseumid ja koolid ühtseks tervikuks. Muuseumitöötaja on õpetajale toetavaks partneriks, kellel on võimalus rikastada ainetundi ja tuua laste ellu praktilisi kogemusi.

Olen arvamusel, et kui olemasolevad ressursid targalt ühendada, võib muuseumide ja koolide koostöö vähendada pedagoogide töökoormust ja luua muuseumidest väärtuslikud õpipaigad. Selleks on aga vajalik olemasolevat süsteemi kriitilise pilguga analüüsida, et kaardistada olemasolev olukord ning leida takistustele lahendusvariandid. Näiteks, kui muuseumi ja kooli vahel on vaid 20minutiline teekond, siis pole ühtegi põhjust, miks koostöö ei peaks toimima – pigem annab teekonda koolist muuseumisse siduda näiteks liikumistunniga.

Positiivse mõjuga ümberkorraldus süsteemis on võimalik siiski vaid osapoolte – omavalitsuse, haridusasutuse ja muuseumi – ühise pingutusega. Ainult nii saame luua igas vanuses kogukonnaliikmele uusi võimalusi. Olen veendunud, et kui piirkonnas on juba palju erinevate oskustega meistreid, spetsialiste ja organisatsioone, loob nende omavaheline võrgustumine, selge ja sidus koostöö uut väärtust ja rikkust.

Muuseum on sageli kogukonna ühendaja ja kokkusaamiskoht. Tihti ei märkagi muuseumi olulisust enne, kui uksed sulguvad ja alles jääb haigutav tühimik. Muuseumid ei ole vaid ajaloolise mälu hoidjad, vaid paigad, mis annavad kogukonnale mõtte ja võimaluse end taasluua. Muuseumis saavad sündida uued ideed ja dialoogid, (taas)luua ja kogeda kogukonna kuuluvustunnet, mõtestada oma juuri ja rajada sildu tulevikku. Inimesed elavdavad muuseumi, mis omakorda toob külastajaid, loob liikumist ja annab hoogu kohalikele ettevõtetele. Kui muuseum vaikib, jääb kogukonna südamelöök nõrgemaks.

Muuseumitöö pole hobi, vaid vastutustunde ja pühendumusega loodud väärtus. Väärtus, mis ei teki eimillestki, vaid on muuseumitöötajate järjepideva töö vili. Sageli on töötaja roll olla „entusiastist kõikeoskaja“ – eriti väiksemates muuseumides, mis asuvad tõmbekeskustest eemal. Üks inimene peab jõudma ära teha nii koristaja kui kojamehe töö, olema kütjaks ja meisterlik võõrustaja. Selle kõrvalt tuleb tegeleda ka n-ö muuseumi põhitööga ehk hoolitsema selle eest, et esemeline kultuurimälu säiliks ja ei langeks niiskuse ja kahjurite saagiks.

Samal ajal oodatakse kaasaegselt muuseumilt enneolematult meeliköitvaid „käed külge“ näitusi, sest külastajate arvu on vaja tõsta, et kasvatada omatulu. Kuid vahel saadetakse omavalitsuse juhtimistasandilt sõnum – kui muuseumi omatulu tõuseb, siis vähendame omavalitsuse poolset tegevustoetust.

Sellises olukorras tekib küsimus: kust peaks leidma muuseumitöötaja motivatsiooni, et ikka pühendunult oma tööd teha, mis oleks samal ajal sisukas ja usaldusväärne, atraktiivne ja hariv nii külastajale kui kogukonnale.

Eesti Muuseumiühingu 2025. aasta raport muuseumitöötajate palga ja tööõnne kohta näitas, et 41 protsendil omavalitsustest jääb muuseumitöötaja palk alla riigis kehtiva kultuuritöötaja miinimumi, mis on täna 1600 eurot bruto. Pikemas perspektiivis tähendab tänane, pigem madal sissetulek hiljem sama nappi pensioni. See on perspektiiv, mis ei aita kaasa muuseumide kestlikkusele.

Lõpuks võib päädida see sellega, et muuseumivaldkond jääb ilma juba olemasolevatest kõrgharitud töötajatest ja juurdekasvu ei ole oodata. Küll aga on pikaaegse kogemuse ja kõrgharidusega töötaja muuseumi jätkusuutlikuse ja usaldusväärsuse allikaks. Mida siis teha, et muuseumitöötajad oleksid tunnustatud ja nende töö väärtustatud?

Viimased otsustajad oleme ise

Päeva lõpuks on küsimus lihtne: kas laseme tõmbekeskustest eemal asuvad muuseumid tolmu vajuda ja kaduda või kasutame võimalust ning toetame muuseumi arengut, mis rikastab nii kogukonda kui piirkonda laiemalt.

Paraku ei saa kaotatud muuseumi enam kunagi päriselt tagasi.