Küllap oligi arvata, et tänavu märtsis avatud näituse “Narva 1944” järel lahvatanud konflikt Narva linna määratud nõukogu liikmete Vadim Orlovi ja Aleksei Mägi ning Eesti riigi vahel nii lihtsalt ei lahene.

18. märtsil saime lugeda, et Narva muuseumis on taastatud töörahu ning keskendutakse tulevikule. Paraku oli põhjust arvata, et rahu on näiline ning loole on oodata jätku. Nii ka juhtus.

Laias laastus on Narva muuseumi juhtimise juures hetkel kaks probleemi: töökius ja väärtuskonflikt.

Väärtuskonflikt on lahvatanud teise maailmasõja aegsete müütide ja hinnangute ümber, mis on 21. sajandil leidnud jõhkra väljundi Venemaa algatatud sõjas Ukrainas. Narva muuseum ja selle juht on võtnud selge positsiooni, mis toetab iseseisva Eesti riigi väärtusi ja narratiivi.

Ka näitus “Narva 1944” tõmbas julgeid paralleele Narva linna pommitamise ja Venemaa tänapäevase julma tegutsemise vahel Ukrainas. Seetõttu on justkui arusaadav, et Vene väärtusruumi kandev poliitik (meenutagem, et Aleksei Mägi figureerib ka kapo aastaraamatus) pahandab, kui võrreldakse Venemaa kuritegusid teises maailmasõjas ja praegu Ukrainas.

Teame siiski siin Eestis hästi, et teine maailmasõda tõi Eesti rahvale kaasa suuri kannatusi ja poole sajandi pikkuse okupatsiooni. Eesti inimene ei saa samastuda suure isamaasõja narratiiviga. See ei ole eestlase lugu ja eestlase kogemus. Just seetõttu oleme riigina selgelt Ukraina poolel ja Venemaa tegevuse Ukrainas üheselt hukka mõistnud.

Olen teinekord kuulnud seisukohta, et lõimumisel tuleks kõrvale jätta kõik see, mis tülisid tekitab ning keskenduda vaid sellele, mis ühendab ja kokku köidab. Esmaste suhete loomiseks selline taktika kindlasti töötab, kuid pikaajalise strateegiana on see lühinägelik. Narva muuseumi ümber toimuv on selge näide, et erimeelsuste vaiba alla pühkimine lükkab paratamatut konflikti lihtsalt edasi.

Kuidas lahendada väärtuskonflikti? Mõnel juhul on väärtuskonflikt lahendamatu ning koostööl põhinevad lahendused ei töötagi. Ei näe, et Eesti riigi esindajatel oleks võimalik sellises küsimuses suurel määral kompromisse üldse teha, sest konflikt on nii põhimõtteline ning meie iseseisev-olemisega nii tihedalt seotud. Organisatsioonikultuuris lahendatakse väärtuskonflikte vastavalt organisatsiooni põhiväärtustele ehk siis Eesti riigis Eesti riigile sobilikult. Selline on minu ootus.

Töökius seisneb aga selles, et Orlov ja Mägi on astunud üle seadusega ette nähtud rollist ning kasutavad mõeldavaid ja mõeldamatuid vahendeid, et kangutada ametist neile sobimatu muuseumijuht Maria Smorževskihh-Smirnova.

Võib-olla loodavad nad, et pärast praegust juhti on võimalik leida muuseumile sobilikum juht (loe: sobivama meelelaadiga, vähem julge, vähem ettevõtlik juht). Seaduses on aga sihtasutuse töö- ning rollijaotus selgelt määratud: juht koos tegevmeeskonnaga viib ellu muuseumi sisutegevusi, nõukogu vaatab pikka plaani ja teeb järelevalvet. Järelevalve, olgu öeldud, tähendab ikkagi põhimõtteliste protsesside läbivaatamist, mitte üksikasjade üle norimist.

Taas lõkkele löönud tüli on seda kummalisem, et ülejäänud nõukogu liikmed näivad olevat muuseumi juhi tööga väga rahul. Viimast kinnitab täiesti üheselt ka kultuuriminister Heidy Purga. On ülimalt kahetsusväärne, kui kaks nõukogu liiget konstruktiivse töö asemel ajavad Narvas lihtsalt jonni, et oma tahtmist saada ning linnapea Jaan Toots selgrootult nende pilli järgi vintskleb. Palun rohkem otsusekindlust ja Eesti riigile sobilikke otsuseid!

Artikkel esmailmus ERRi arvamusportaalis 4. oktoobril 2024.