Kultuuriteemadel on viimasel ajal palju arvamusartikleid kirjutatud. Ilmselgelt on kärpeuudised kultuuritöötajate kannatuse viimase piirini pingule tõmmanud. Nagu ka Eesti Teatriliit on viidanud: kultuurivaldkonna eelarvekärbe on ebaproportsionaalne ja ebasolidaarne, kirjutab Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop 18. oktoobril Postimehes.
On tõsiasi, et kultuuriministeeriumi osakaal riigieelarves on järjepidevalt vähenenud: kui 2002. aastal moodustas kultuuriministeeriumi eelarve riigieelarvest 3,84 protsenti, siis 2024. aastal kõigest 1.9 protsenti. Tuleval, 2025. aastal moodustab kultuuriministeeriumi eelarve riigieelarvest kõigest 1.77 protsenti.
Sügise hakul jõudis riigi sihtasutustena tegutsevate muuseumideni info, et tuleval aastal tuleb neil oma eelarvest kärpida neli protsenti ning seejärel on summad kuni 2028. aastani külmutatud. Küllap suuresti kultuurirahva rahustamiseks on kultuuriminister lubanud 2026. aastaks välja võidelda kultuurivaldkonna töötajate miinimumpalga kasvu. Milliste vahendite arvelt palgatõus tuleb, ei ole mina paraku aru saanud. Kultuuriminister on küll viidanud, et palgatõus võiks tulla näiteks sihtasutuste omavahendite arvelt, kuid see on pigem probleemi vaiba alla pühkimine ja vastutuse lükkamine kultuuriasutuse õlgadele. Minu teadmiste kohaselt kasutatavad muuseumide juhid rahaliste võimaluste olemasolul omavahendeid palkade diferentseerimiseks juba praegu.
Muuseumitöötaja – nt kuraatori, koguhoidja, teaduri, muuseumipedagoogi – roll eeldab kõrgharidust, rohkelt teadmisi ja kogemust. Muud moodi ei saa tagada kultuuripärandi säilimist ega sünni mõjukaid näitusi ega muuseumiprogramme. Juba kümme aastat tagasi lepiti riigikogus kokku, et riigiga töösuhtes olevate kõrgharidustega kultuuritöötajate miinimumpalgatase peaks olema samal tasemel Eesti keskmise palgaga.
Kultuuriminister on viidanud, et palgatõus võiks tulla sihtasutuste omavahendite arvelt, kuid see on pigem probleemi vaiba alla pühkimine ja vastutuse lükkamine kultuuriasutuse õlgadele. Minu teadmiste kohaselt kasutatavad muuseumide juhid rahaliste võimaluste olemasolul omavahendeid palkade diferentseerimiseks juba praegu.
Paraku joonistub andmetest välja (vt joonist), et riigipalgal oleva kõrgharitud muuseumitöötaja palgataseme suhe Eesti keskmise palgaga on viimasel paaril aastal teinud jõudsat vähikäiku. Rääkimata sellest, et muuseumides töötab spetsialiste, kes kultuuritöötajaks ei kvalifitseeru (nt digiteerijad, külastusjuhid) ning kelle palgatase on tihtipeale riiklikust kultuuritöötaja miinimumist madalamgi. Kohalike omavalitsuste hallatavates muuseumides ei ulatu aga üldjuhul kellegi palk riikliku kultuuritöötaja miinimumini. Sellele viitasid ka muuseumiühingu möödunud aasta kohalike omavalitsuse muuseumide töötajate seas tehtud intervjuud. Kohaliku omavalitsuse muuseume on Eestis 2023. aasta seisuga 44.
Kust (palga)raha tuleb?
Teatriliidu püüdlused kultuuritöötajate palgateemad avalikkuse ette tuua on saanud hulgaliselt eripalgelist vastukaja. Näiteks saab lugeda, et näitlejad võivad ju juhtida mõnd peoõhtut ning osaleda mõnes reklaamis…mis elul nii viga. Muuseumitöötajad üldjuhul nii tuntud ei ole ning õhtut juhtima neid ei oodata. Muuseumis töötav valdkonna tippekspert saab teinekord lisatööd teha ikka, näiteks pakkuda teenusena erialast tõlkimist ja toimetamist. Kui jätkusuutlik see aga on, kui muuseumi juht peab arvestama, et täisajaga töötaja saab tegelikult panustada näiteks vaid 0,8 kohaga, et lisatööd ka tehtud saaks? Kas alternatiiviks oleks see, et kogenud töötaja lahkub töölt? Kui sellised paindlikud kokkulepped ei tule kõne alla, siis kui pikalt jaksab inimene puhkepausideta päeval ja öösel töötada?
Meediaveergudel leiab lahkeid soovitusi, kuidas iga kultuuriasutus peaks lihtsalt rohkem omatulu teenima. Muuseumid seda kahtlemata teevadki: lisaks piletitulule pakutakse giidituure, haridusprogramme, eriüritusi. Muuseumit külastades tasub kiigata ka muuseumipoodi, sest nutikaid ja põnevaid – tihtipeale Eesti tegijatega koostöös valmistatud – meeneid tasub soetada küll.
Ning kõigele lisaks kätkeb muuseum endas üksjagu ülesandeid, mis tavapärase äriühingu loogikasse ei sobitu – näiteks kultuuripärandi kogumine ja säilitamine või hoopiski uurimistöö muuseumide eelarvesse omatulu ei too.
Seetõttu tekib ikkagi nukker tunne, et hoolimata pidupäeval peetud uhketest kõnedest ei paista kultuuri sõnades oluline roll päriselus kuidagi välja.
On tõsi, et muuseumi ja iga teise kultuuriasutuse täit mõju ja panust ühiskonda on keeruline mõõta. Kultuurivaldkonnal on majanduslik mõõde siiski täiesti olemas. Näiteks 2019. aasta konjunktuuriinstituudi tehtud uuring hindab Eesti kultuuri- ja loomemajandusvaldkonna (sh muuseumide) panuseks 2,2 protsenti SKPst. Muuseumid üheskoos teiste kultuuriasutustega pakuvad ühiskonnale siiski enam, kuid sotsiaalset mõju on märksa keerulisem mõõta. Selleks ei ole meil väga häid viise ega mudeleid.
Muuseum täidab ühiskonnas olulist rolli
Maailmas tehtud uuringud ning möödunud aastal Muuseumikaardi tehtud eksperiment viitab aga selgesti, et muuseumidel on näiteks vaimse tervise hoidmisel ja toetamisel märgatav roll. Muuseumikülastus toob kaasa elevust, rõõmu ning leevendab pingeid ja vähendab üksildustunnet. Kas mäletame veel, kui oluliseks muutus kultuur siis, kui Covid-19 tõttu kõik kinni oli ning keegi ei pääsenud ei muuseumisse, ei teatrisse, ei kinno?
Olukorras, kus ühiskonnas on kõikide kriiside kõrval ka vaimse tervise kriis, ei saa muuseumide rolli vaimse heaolu toetamises tähelepanuta jätta. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on vaimse heaolu ja vaimse tervise teenuste korraldust kujutanud püramiidina, mille alumises otsas on enesehoid ja eneseabi ning tipus on spetsiifiline psühhiaatriline abi.
Kas mäletame veel, kui oluliseks muutus kultuur siis, kui Covid-19 tõttu kõik kinni oli ning keegi ei pääsenud ei muuseumisse, ei teatrisse, ei kinno?
Seda seisukohta jagavad vaimse tervise eksperdid Eestis – enne psühhiaatrile minemist tuleb läbi mõelda, mida ise oma elukvaliteedi korrastamiseks teha saad. Vaimse tervise valdkonnas kehtib arusaam, et mida teadlikumad on inimesed kasutama toetavaid enesehoiu ja eneseabi praktikaid, seda vähem läheb vaja spetsiifilisemaid vaimse tervise teenuseid. Nagu ülalt nähtub, panustavad muuseumid toetavatesse enesehoiupraktikatesse. Stressi kuhjumisel võiks igaüks vahepeal selle leevendamiseks muuseumisse minna.
Kui kultuur on ikkagi ühiskonnas oluline, on selle näitamiseks vaja ka tegusid. Vähim, mida riik saab juba kohe praegu teha, on laiendada sporditoetuse meedet ka kultuurile. Sellise ettepaneku on mitmed valdkondlikud katusorganisatsioonid, sealhulgas Eesti Muuseumiühing, riigile ka teinud. See samm ei nõua riigilt praeguses keerulises olukorras lisarahastust, kuid võimaldaks kaasata tõhusamalt kultuuri nii hädavajalikku eraraha.
Seejärel saame jätkata riigi partnerina arutelusid, millist kultuuri meil Eestisse vaja on ning kust leida kultuuritöötajate palgatõusuks nii hädatarvilik lisaraha.
Artikkel esmailmus Postimehe arvamusportaalis 18. oktoobril 2024.