Maailma suurim muuseum poliitilises jahutuskapis

Kui mõtlen demokraatiast, mõtlen muuhulgas võimude lahususest ja arvamuste paljususest. Demokraatiat iseloomustab minu jaoks ka üksteisega (sh vähemuste ja haavatavamas olukorras olijatega) arvestamine, kirjutas Anu Viltrop 5. oktoobril 2025 Delfis.

Woke-kultuuri algne eesmärk oli teadvustada sotsiaalset ebaõiglust, kuid mõiste on tänaseks laienenud ja ülimalt politiseerunud. Woke-kriitikud on veendunud, et liigne normeerimine, tühistamiskultuur ja identiteedipoliitika pärsivad sõnavabadust. Seetõttu pole mõtet liialt imestada, kui natsionalistlikud-populistlikud poliitikud püüavad võimule saades džinni tagasi pudelisse toppida, et nende meelest ülemäärast poliitkorrektsust taltsutada.

Woke või mitte-woke, igal juhul tuleb olla valvas, et oma asja ajamisel demokraatia põhimõtted meelest ei läheks.

Tegelikult tundub mulle üha enam, justkui poleks demokraatia kuigi moes. Mitmel pool maailmas, muuhulgas Ameerika Ühendriikides, toimuvad protsessid, mida mul on väga keeruline demokraatlikule ühiskonnale omaseks pidada.

Kuigi demokraatlikus ühiskonnas pole muuseumil nähtavat võimupositsiooni, on muuseumil – ehkki peidetud kujul – mõjuvõim täiesti olemas. Kogumispoliitika, näituste, haridusprogrammide jms tegevuste abil aitavad muuseumid kujundada meie ühist kollektiivset mälu. Muuseum aitab mõtestada, mis on ajaloos tähtis, mida on vaja mäletada ja mida unustada. Niimoodi vormib muuseum seda, kuidas me ühiskonnas minevikku, olevikku ja tulevikku näeme. Ent selleks peab muuseum olema oma sisutegevustes vaba, autonoomne.

Näib, et USA-s käivad asjad nüüd mõnevõrra teisiti. Allpool mõned näited.

Andke meile tõde ja mõistust!

Aasta alguses lõgistasid USA-s kultuurivaldkonda DOGE kärpekäärid: märtsi keskpaigas andis president Trump välja korralduse, mille sisuks oli likvideerida Institute of Museum and Library Services ehk Muuseumide ja Raamatukogude Instituut (riiklik asutus, mille ülesandeks on muuseumide ja raamatukogude arengu toetamine, rahastusmeetmete vahendamine). Asutuse 70-liikmeline meeskond saadeti sundpuhkusele.

Ameerika muuseumide esindusorganisatsioon reageeris kiirelt. Oma protestinoodis tõid nad välja, et selline otsus kahjustab muuseume ja raamatukogusid, eriti kaugemates maapiirkondades. Asutuse sulgemisotsus on nüüd Columbia ringkonna föderaalses kohtus arutamisel. Protsessi ajaks andis kohus nimetatud asutusele esialgse õiguskaitse.

Pentsikud asjad toimuvad ka Smithsoniani instituudis, maailma suurimas muuseumiasutuses, mille mitmekülgne teadus- ja uurimistegevus on tähelepanu äratanud üle maailma. Tegemist on föderaalvalitsuse rahastatud muuseumide ja uurimiskeskuste kompleksiga, mis koondab enda alla 21 muuseumit, loomaaeda ja mitut uurimisasutust.

Märtsi lõpul andis Trump välja korralduse, mis kandis pealkirja „Tõe ja mõistuse tagasitoomine Ameerika ajalukku.“ Dokument kritiseeris instituudi sisutegevust ning kätkes lubadust „taastada Smithsonian kui Ameerika hiilguse sümbol“. Asepresident J. D. Vance sai volitused eemaldada asutusest väär ideoloogia ning kontrollida instituudi juhatuse koosseisu ja rahastust.

Smithsoniani toonane direktor Kim Sajet sattus väga tugeva poliitilise surve alla: teda süüdistati politiseeritud näitusetegevuse pooldamises ning mitmekesisuse ja võrdsuse algatuste toetamises. Sellised printsiibid mäluasutustele ei sobivat, sest Ameerika Ühendriikide muuseum peab tegelema hoopis Ameerika väärtuste taastamisega.

Asutuse nõukogu seisis survele vastu, rõhutas oma autonoomsust ning viitas, et Ameerika Ühendriikide president asutuse personaliotsuseid ei tee. Seetõttu jätkas direktor tööd ka pärast Trumpi avaldust.

See viis pingete eskaleerumiseni. Juuni keskpaigas teatas Sajet oma tagasiastumisest, et leevendada pingeid ning võimaldada asutuse meeskonnal tööd jätkata. Ta põhjendades taandumist meedias nõnda: „See ei olnud lihtne otsus, kuid ma usun, et see on õige. Alates esimesest päevast on minu põhimõte olnud panna muuseum esikohale. Täna usun, et kõrvale astumine on parim viis teenida seda institutsiooni, mis on mulle sügavalt südamesse kasvanud. Muuseumi direktori roll ei ole kunagi olnud ühe inimese kanda – see on ühine missioon, mida veavad edasi erakordse meeskonna kirg, loovus ja pühendumus.“

Lugu aga jätkub. Tänavu augustis saatis president Trumpi administratsioon Smithsoniani uuele juhile kirja, milles nõutakse „põhjalikku ülevaadet“ muuseumi sisutegevuse kohta. Infot nõuti näituse tekstide, infostendide, veebi ja sotsiaalmeedia, kureerimisportsesside, tulevaste näituste (eriti nende näituste, mis seotud USA 250. aastapäevaga), kollektsioonide säilitamise, digiteerimise ja laenutamise ning narratiivistandardite kohta. Samuti nõuti ülevaadet partnerite ja rahastajate kohta.

Esimeses etapis vaadatakse üle kaheksa kõige suuremat muuseumit Washingtonis, kuid järgneda võib ka ülejäänud Smithsoniani asutuste sisuaudit.

Pärast esmast ülevaatust peab instituudi meeskond alustama „oma töö sisulist parandamist“. See tähendab näiteks „ideoloogilise“ keele asendamist „ühendava, ajalooliselt täpse ja konstruktiivse“ sõnastusega.

Sooviks on suunata muuseumide sisu, et see oleks „toonilt, ajalooliselt raamistikult kooskõlas Ameerika ideaalidega“ nii nagu tänane presidendi administratsioon seda näeb. Nõudmisi on esitletud kui suurepärast koostöövõimalust „Ameerika aluspõhimõtete“ rõhutamiseks.

Instituut on pentsikus olukorras, kus sisutegevusi ei juhi enam kuraatorid ja eksperdid, vaid poliitikud ja ametnikud. Muuseumikogukond USAs ja mujalgi on väljendanud suurt muret, sest muuseumi loodav sisu ei tohi sõltuda poliitilistest tõmbetuultest ega ametnike arvamusest.

Enamgi veel: muuseumiringkondades peljatakse, et kui ajaloolastelt ja muuseumitöötajatelt võtta ära sisu kujundamise vastutus, kaotab avalikkus usaldusväärse ja mitmekihilise arusaama minevikust.

Trumpi taktikepi all saavad tuld ja tõrva igasugused algatused, mis edendavad ja toetavad mitmekesisust, võrdsust ja kaasatust. Nii jäi tänavu Smithsoniani Rahvuslikus Portreegaleriis ära Amy Sheraldi näitus „American Sublime“. Komistuskiviks sai kunstniku maal „Trans Forming Liberty“, mis kujutab transsoost naist kui Vabadussammast. Muuseumi töötajaskond pelgas, et maal võib Trumpi administratsiooni ärritada.

Seetõttu pakkusid nad kunstnikule kompromissina võimalust lisada maali kõrvale kontekstualiseeriv video. Kunstnik ei olnud sellise lahendusega nõus. Kuna kokkulepet ei sündinud, jäi näitus galeriis ära. Selle näituse avamist on nüüd oodata Baltimore’i kunstimuuseumis novembris. Viimane asutus ei kuulu riigile ning seetõttu sinna samasugune surve ei ulatu.

Enesetsensuur ei päästa

Smithsoniani lähituleviku tegevused sõltuvad nüüd Trumpi administratsiooni ülevaatuse tulemustest. Ilmselt on oodata, et kuraatori valikuid võidakse muuta ning seeläbi võib muutuda näituste tekst, sisu, tonaalsus.

Praegune administratsioon tahab, et muuseumis oleks kõik „uplifting, inclusive and patriotic“ ehk inspireeriv, ühendav ja isamaaline. Kriitikud on nimetanud Smithsoniani ümber toimuvat ideoloogiliseks tsensuuriks, poliitiliseks manipuleerimiseks ning nn whitewashing-uks ehk sellise narratiivi edendamiseks, kus ajaloolised pinged ja ebaõigused (näiteks orjapidamine) kustutatakse.

Selline käsitlus jätab varju konfliktid, vastasseisud, ajalooliste valikute keerukuse ja vähemuste (näiteks mustanahaliste või LGBTQ+ kogukonna) õigused.

Smithsoniani töötajad ei ole kunagi varem ühe administratsiooni vaadet esindanud. Ometigi on instituut püüdnud reageerida võimalikult tasakaalukalt: asutus on kinnitanud oma pühendumust teaduslikule tipptasemele ja fakte kajastavale ajaloole ning on näidanud üles valmisolekut konstruktiivseks koostööks Trumpi administratsiooniga.

Ilmselgelt on midagi muud ka keeruline öelda, sest vastupidise arvamuse korral vähendab riik suure tõenäosusega instituudi rahastust. Ülal viidatud märtsikuine korraldus viitas selgelt, et plaanis on „vähendada toetust muuseumide programmidele, mis ameeriklasi lõhestavad“.

Kokkuvõtteks

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna põhiõigus. Ideid, mõtteid, arvamusi peaks olema õigus avaldada ka siis, kui need on ebapopulaarsed, šokeerivad või isegi solvavad.

Mulle tundub küll, et sõnavabadus kätkeb endas ühtlasi pidevat tasakaalupunkti otsimist, et mitte teha kellelegi ebamõistlikult haiget. Kui aga poliitiline kliima dikteerib inimese või asutuse esitletavat kunstivormi ja tegevusi, on tegemist enesetsensuuriga.

USA muuseumieksperdid kirjeldavad, et sealne muuseumimaastik on sattunud justkui jahutuskappi (toimib n-ö chilling effect), kus muuseumi sisu dikteerivad üha enam tsensuur ja enesetsensuur.

Tsensuurimehhanismide arengut ja rakendamist võib ühiskonnas märgata, jälgida ja tunnetada nagu ka Smitshoniani instituudi puhul. Enesetsensuuri on aga keerulisem märgata ja mõõta ning see võib esineda ka sellises ühiskonnas, kus sõnavabadus on vormiliselt justkui olemas.

Demokraatia kvaliteet ei sõltu vaid seadusest ning sellest, kas sõnavabadus ja arvamuste paljusus on vormiliselt lubatud. Demokraatia toimimiseks on vaja mitmekesiseid seisukohti. Sõnavabadust ja muid põhiõigusi ei tohiks lämmatada hirm ja enesetsensuur. Muuseum on üks koht, kus mitmekesine ja tasakaalustatud infovahetus võiks, saaks ja peaks toimuma sõltumata sellest, millised on parajasti riigis või omavalitsuses võimul olevad jõud.

Miks Eesti selliseid arenguid üldse jälgida? On jahmatav, kui kiiresti seni demokraatlikus ühiskonnas tsensuuri ja enesetsensuuri mehhanisme ellu viiakse. Unistan, et meil siin õnnestub sellist olukorda ennetada ja vältida.

Arvamusartikkel esmailmus 5. oktoobril Delfis.