Mõned teemad korduvad lapsevanema elus nagu refrään. Nii on taas teemaks tõusnud asjaolu, et riik taunib, kui lapsevanematelt kogutakse kohustuslikule õppekäigule minekuks raha. Põhiharidus on ju Eestis tasuta.

Minu kogemuses on paljudes koolides olukord lahendatud nõnda, et õppekäikudeks kogub raha mõni aktiivne lapsevanem. Enamasti soovib ju iga vanem oma lapsele kõike kõige paremat ning seetõttu – kui pere eelarve vähegi kannatab – ollakse valmis õppekäikude (muuseumikülastused, teatrietendused, matkad) kulusid katma, et koolis pakutavat õpet mitmekesistada.

Loomulikult (taas)toodab selline süsteem ebavõrdsust, kuna perede majanduslikud võimalused on erinevad ning kuigi Eesti on tilluke, pole muuseumide pakutav kõigile ühtviisi kättesaadav. Kui näiteks Tallinnas on kõik käe-jala juures ja valikut omajagu (jätkuks vaid raha!), tuleb maakoolil leida muuseumisse tulekuks raha ka transpordi jaoks.

Mitmed muuseumid on tänavu sügisel täheldanud, et haridusprogrammidesse jõuab lapsi varasemast vähem. Näib, et valemis on midagi valesti ning muuseumide pakutavad hüved ei ole kõigile lastele ühtviisi kättesaadavad.

Kultuuriranits lahendab täna vaid pool võrrandist

Olukorra lahendamiseks ja ebavõrdsuse leevendamiseks on riik ellu kutsunud kultuuriranitsa meetme, mille eesmärk on soodustada 1.-9. klassi õpilaste osalemist kultuurielus. Pearaha alusel määratud toetus võimaldab igal lapsel ja noorel külastada vähemalt üht kultuuriasutust aastas. Ainsaks tingimuseks on, et kultuuriasutuse külastus peab seonduma kooli õppekavaga.

Mitmesuguste riiklike kriitiliste rahavajaduste varju on aga jäänud asjaolu, et kultuurirantsa pearaha suurus on ajale jalgu jäänud.

2024. aastal oli pearaha suuruseks keskustes 9,6 eurot õpilase kohta. Hõreda asustusega piirkondades on pearaha suuruseks 19,58 eurot õpilase kohta ning tänavu ei ole meetme kogueelarve muutunud. Hajaasutuses ei pruugi selline summa katta isegi transpordikulusid ning nii muutub vähemalt kord aastas kultuuriasutuse külastamine keeruliseks.

Kultuuriranitsa põhimõtted lubavad rahastust kombineerida muude toetusmeetmetega, kuid lapsevanematelt raha juurde küsida ei tohi. Kõige selle tõttu on maakooli õpilaste võimalused kultuurile ligi pääseda hoolimata heast algatusest ikkagi ahtamad kui linnakoolis.

Kultuuriranitsa 2024.aastal valminud vaheanalüüs toob lisaks välja, et endiselt ei ole kõikidel koolidel infot, kuidas kultuuriranitsat kasutada. Ranitsa raha liigub otse koolipidaja eelarvesse ning ilma juhendamiseta ei pruugi koolipersonal osata seda summat eelarvest isegi üles otsida. Seega pole kultuuriranitsal loorberitele puhkama jäämiseks paraku veel põhjust.

Mõned omavalitsused, näiteks Tartu ja Tallinn, on formaalhariduse sidumiseks kultuuriõppega loonud oma rahastusmeetmeid, kuid need puudutavad ikkagi vaid oma omavalitsuse õpilasi ning regionaalseid muresid ei lahenda.

Muuseumide haridusprogrammidesse mahuks rohkem lapsi

Oktoobrikuus küsis muuseumiühing muuseumide haridustöötajatelt, kui palju koolilapsi jõuab tänavu muuseumide haridusprogrammidesse. Küsimustik hõlmas koos erinevate külastuskohtadega ligi 40 erinevat muuseumit.

Muuseumide haridustöötajate tagasiside kinnitab, et koolilaste muuseumikülastus jääb üha sagedamini transpordi taha. Koolidel lihtsalt ei jagu võimalusi, et lastele muuseumisse tulekuks transporti võimaldada. Nutikust koolidel küll jagub. Näiteks tuuakse kulude kokkuhoidmiseks kaugemasse muuseumisse mitu klassitäit lapsi ühekorraga. Aga ikkagi on huvi koolidel rohkem, kui jagub rahastust.

Eestis on omajagu kooliõpetajaid, kes hindavad väga muuseume formaalõppe täiendaja ja avardajana. Nii on mitmel muuseumil tekkinud suisa oma partnerõpetajad, kellega koos otsitakse võimalusi, et lapsed ikkagi muuseumisse oma haridusteed täiendama pääseksid. Aga veel tihemini peavad muuseumid ja muuseumide haridustöötajad endiselt koolidele, õpetajatele ja haridusministeeriumile tõestama, et muuseumi haridusprogramm pole pelgalt meelelahutuslik ajaviide, vaid on tõsiseltvõetav formaalhariduse täiendus.

Muuseumid ei ole veel kosunud eelarvekärpest, iga teine muuseumitöötaja tunneb end palgavaese või madalapalgalisena ning pea iga muuseumit kimbutab märkimisväärne omatulu teenimise surve.

Muuseumiühingu küsitlusele vastanud nendivad, et õpetajad uurivad aktiivselt allahindlusi ning isegi üheeurone hinnatõus toob kaasa kooli mureliku tagasiside. Nii jääb ikkagi mulje, et kuigi riiklik õppekava soosib kirjade järgi mitmekesist õpet, sh muuseumis pakutavat õpet, on kuskil midagi läbi mõtlemata jäänud. Näiteks olen kuulnud lapsevanemaid imestavat, miks muuseum haridusprogramme ometigi tasuta ei paku. Praegu ei oleks see kuidagi mõeldav, sest muuseumide omanikud (riik, omavalitsused, eraomanikud) ei ole tasuta haridusprogrammide pakkumist ootusena sõnastanud ning seetõttu pole selleks eraldatud ka vajalikku rahastust.

Hollandlased on põhjalikult uurinud, mis lapsi muuseumidesse toob ja neid seal hoiab. Ühe põhilise tähelepanekuna toob uuring välja, et tasuta sissepääs ei ole sugugi kõige tõhusam laste (ega ühegi teise sihtrühma) n-ö sisseviskaja ja kõnetaja. Lapsed toob muuseumisse ja hoiab muuseumis ikkagi lastele sobilik, asjakohane ja atraktiivne sisu, mille loomiseks ja elluviimiseks vajab muuseum ressursse

Muuseumide haridusprogrammide läbiviimise kulusid katavad kultuuriranits, projektirahastus, mõni muu toetusprogramm või lapsevanema hoolitsev panus, aga mis siis ikkagi võimaldaks muuseumide haridust pakkuda kõikidele koolilastele sõltumata nende elukohast, vanemate rahakotist ja õpetajate initsiatiivikusest?

Artikkel esmailmus ERR arvamusportaalis 15. novembril 2025.