15.–17. novembrini avab ligi veerandsada Eesti muuseumi uudishimupäeva puhul hoidlate uksed, et tutvustada oma kogudes leiduvaid põnevaid museaale ning tööd, mida muuseumis töötavad spetsialistid teevad meie ühise kultuuripärandi säilitamiseks, kirjutas MTÜ Eesti Muuseumiühing tegevjuht Anu Viltrop 15. novembril Postimehes.
Anu Viltrop: kas osa Eesti muuseumites olevast pärandist on hukule määratud?
Muuseumitöötaja töötab suure kirega, kuid igapäevaelus on ka muresid: ei jagu museaalide pikaajaliseks säilitamiseks sobilike kliimatingimustega hoidlaruume või pitsitab ta südant mure vajalike oskustega inimeste järelkasvu pärast.
Kuigi 94 protsenti Eesti inimesi peab kultuuripärandi säilitamist järeltulevatele põlvedele tähtsaks, pole avalikkuses kuigi palju teadmist, millised on muuseumide pingutused, vajadused ja proovikivid, et hoidlates talletatud pärand säiliks. Uudishimupäev pakub tavalisele inimesele võimaluse kiigata muuseumide hoidlatesse ning näha seda, mida iga päev ei näe. Vaadata on palju, sest ligi 96 protsenti museaale on hoidlates peidus.
Meie muuseume kimbutab ruumipuudus. Umbes kaks kolmandikku muuseumide kogudest on hoiul tingimustes, kus ei ole tagatud nende pikaajaline säilimine. Tähelepanelik meediatarbija on ehk märganud räägitavat muuseumide ühisest pärandihoidlast, mis toimiks säilitamise, konserveerimise ja digiteerimise kompetentsikeskusena. Kuigi põhimõtteline otsus luua pärandihoidlad tehti juba 2018. aastal, on projekt mitmesugustel põhjustel veninud ning häid uudiseid tuleb muuseumirahval veel oodata. Kolm aastat tagasi valminud tõhustamiskava raport «Muuseumide rahastamine riigieelarvest» viitab selgesti, et pärandihoidlad oleksid Eesti riigile kõige kulutõhusam ja pikas perspektiivis kõige paremini kultuuriväärtuste säilimist toetav lahendus. Raport toob välja, et iga muuseumi juurde nõuetekohase hoidla rajamine oleks ühishoidlatest rohkem kui kaks korda kallim. Selline asutus võiks tulevikus tagada museaalidele ideaalsed tingimused. Sama tähtis on, et meil jaguks inimesi, kes meie ühist pärandit tunnevad, hoiavad ja kasutuses peavad.
Kui omal ajal kannustasid muuseumide tekkimist kirglik kogumiskirg ja uudishimu, siis tänapäeval iseloomustab muuseumi põhjalikult läbimõeldud kogumispoliitika ehk selged põhimõtted, mida muuseum kogub ja mida ei kogu. Kogudega teevad tööd peavarahoidjad ja koguhoidjad, kes järjepidevalt hindavad museaalide seisundit, pakendavad ja puhastavad neid, plaanivad konserveerimistöid, võtavad vastu uusi esemeid ja arvavad välja neid, mida ei saa ega ole mõtet enam säilitada. Need on spetsiifiliste oskustega inimesed, kelle puhul on ühtviisi tähtsad nii teoreetilised teadmised kui praktilised oskused ja kogemused. Just nemad teevad otsuseid, mis määravad, mida meie ja meie tulevased põlved muuseumides näha saavad (või siis ei saa).
Muuseumitöötajad on järelkasvu pärast üsna mures. Muuseumiühingu tänavu valminud palga- ja tööõnneuuring toob välja, et madal palgatase ja pahatihti töötajate suhtes ebaturvaline töökultuur ei soosi noorte muuseumisse tööle asumist ja tööl püsimist. Kui muuseumidesse ei jagu tööle noori eksperte ja senised lahkuvad töölt (näiteks jäävad aastate möödudes pensionile), jääb pärandihoid hooleta.
Võiks ju arvata, et kogude digiteerimine võiks lahendada muuseumide hoidlaprobleemid ja tööjõunappusega seotud mured, ent tegelikult lisab digiteerimine töökoormust ja vastutust: digitaalsed kogud vajavad sama järjepidevat hoolt kui füüsilised. Digitaalsed kogud loovad uusi võimalusi, aga ka väljakutseid, et meie kõigi ühine pärand oleks kasutuses ja taaskasutuses. Vaid niimoodi saab pärand meie seas edasi elada.
Meie kõigi ühise kultuuripärandi kogumine, säilitamine ja uurimine on muuseumi põhiülesandeid ning just kogud on muuseumi näituste, haridusprogrammide, teadustöö jms tegevuste inspiratsiooniallikas. Museaalide säilimine ei sõltu lõpuks üksnes betoonist ja metallriiulitest, vaid vähemalt sama palju inimestest, kes tunnevad materjali, aega ja lugusid ning tahavad neid teistega jagada.
Artikkel esmailmus Postimehe arvamusportaalis 15. novembril 2025.