Arvamusartikkel: Interneti mahupiirang otsas, kas nüüd läheme muuseumisse?

Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop kirjutas 1. aprillil ilmunud Õpetajate Lehes sellest, mida lasteaiaealised ja noorem kooliiga muuseumides teha saab.

Iga asi nõuab harjutamist, ka muuseumis käimine. Iloni Imedemaa on välja töötanud spetsiaalse programmi – „Minu esimene muuseumiskäik“ – mis sobib juba päris väikestele lasteaialastele. Näiteks harjutatakse näitusesaali sobivat hääle-tugevust ning uuritakse, kuhu peita käsi, kui tekib kange tahtmine midagi sobimatut katsuda. Nii saavad lapsed harjutada joonistuste vaatamist käed taskus või hoopiski seljal, nagu tähtsale professorile kohane. Kui muuseumikeskkond harjumuspäraseks saab, läheb edaspidi uute teadmiste omandamine juba märksa lihtsamalt.

Muuseum on suurepärane koht, kus õpitut täiendada ja omal nahal kogeda. Nii saab Põltsamaa lossis proovida talutöid. Kuigi kaelkookudega veeämbreid tassida on raske, tekitab see palju elevust. Kahemehesaega saagimine nõuab aga üllatavalt palju üksteisega arvestamist ja koostööd. Palamuse muuseum tutvustab viimase aasta lasteaialastele seda, kuidas õpiti vanas kihelkonnakoolimajas. Sellised kogemused aitavad mõista, kuidas inimesed varem elasid, ning ärgitab arutlema, miks ja kuidas maailm muutub.

Muuseumiõpe on tihti hästi praktiline. Maanteemuuseumis õpivad lapsed liiklusreegleid praktilise tegevuse abil. Näiteks selgitab turvavöö vajalikkust turvavöö simulaator. Tervisemuuseumi programm „Kaisukaru haigla“ ootab külla lasteaialapsi koos kaisukaruga, et tema peal õigeid ravivõtteid harjutada. Eesmärk on õpetada lapsi ohuolukorras õigesti käituma ning vähendada hirmu tervishoiutöötaja ees.

Muuseumis saab laps olla suisa lummatud! Arhitektuurimuuseumi püsinäitusele „Uuri ruumi“ sisenevad õpilased tihti ettevaatlikult ja kartlikult – peegelpõrand ja valgustus loovad tunde, justkui kõnniks veepinnal. Väljapaneku mõistmine ei nõua ilmtingimata suurt vaimset pingutust, kuid võimaldab õpitavat kogeda kogu kehaga. Hiljuti õhkas üks õpilane pärast külastust: „Ma ei tea, mida ma õppisin, aga ma tundsin väga palju!“ Elame maailmas, kus tähelepanuväsimus on tavapärane. Selline kogemus tutvustab keskendumise ja päriselt kohal olemise võlu.

Vabamu pakub tegevusi, kus nii lasteaia- kui ka esimese kooliastme lapsed saavad lugude ja mängu abil mõtiskleda, mida tähendab vabadus. Mida võis tähendada vabadus nende vanaemade ja vanaisade jaoks? Mida aga lastele, kes pidid paadiga põgenema üle tormise mere? Seejärel saab tuliselt arutleda igapäevaelu vabaduste ja kohustuste üle. Näiteks kas vara magama minek on vabadus või tüütu kohustus.

Muuseumides on võimalik arendada laste sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Mänguasjamuuseumi „Nässuminevate asjade tund“ aitab koos muuseumikaru Nässuga leppida, et teinekord lähevadki asjad nässu. Oluline on vead parandada, sõbra tundeid mõista ning vajadusel vabandust paluda. Ka Miiamilla lastemuuseumis õpivad lapsed mängulise tegevuse abil oma tunnetega toime tulema. Metoodilised abivahendid aitavad ära tunda ja nimetada põhiemotsioone ning paremini mõista nii enda kui teiste tundeid.

Regulaarne muuseumikülastus leevendab täiskasvanu stressi ja tähelepanuväsimust. Kuigi laste kohta pole selliseid uuringuid minu teadmiste kohaselt tehtud, on muuseumis käimise harjumus tulevikuks imelihtne enese hoidmise nipp!

Iisaku muuseumisse jõudis aga ühel kenal suvepäeval kaks igavlevat poissi: interneti mahupiirang oli ära kasutatud ning miskit polnud teha. Nii nad otsustasidki igavuse peletamiseks muuseumisse tulla. Poistele meeldis muuseumis nii väga, et nüüd veedavad nad seal pea iga vaba hetke. Miski ei rõõmusta muuseumitöötajat enam, kui et mõni laps võtab muuseumi päriselt omaks!

Artikkel esmailmus 1. aprillil 2025 Õpetajate Lehes.