Arvamusartikkel. Muuseumid armuandi riigilt ju ei palu
Kärbete üle nukrutsemine ja pahameele avaldamine ei ole muuseumirahva elukauge jonn ja virisemine, sest muuseumidel on omajagu ülesandeid, mis tavapärasesse äriloogikasse ei mahu, kirjutab Anu Viltrop ERR arvamusportaalis 22. novembril.
Viimasel ajal olen märganud sotsiaalmeedias arutelulõimesid, kus imestatakse selle üle, miks muuseumid end ise omade jõududega ära ei majanda. Selline mõttekäik viitab, et arvajal ei ole kuigipalju teadmisi sellest, millised on muuseumi ülesanded.
Lühidalt on muuseumi ülesanne koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Muuseumiseadus sätestab, et muuseum peab olema üldsusele avatud ning erinevatele sihtrühmadele võimalikult kättesaadav ja ligipääsetav.
Eesti torkab Euroopas silma riigina, kus leidub kõige rohkem muuseume 100 000 elaniku kohta. Eestis on riigimuuseume, avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseume, riigi ja/või omavalitsuse (ühiselt) asutatud sihtasutusi, kohaliku omavalitsuse allasutusi ning suure kamaluga erinevas suuruses eramuuseume. Nende muuseumide rahastusmudelid on väga eriilmelised ja mitmekesised.
Lisaks riigimuuseumidele ja riigi asutatud sihtasutuste tegevuse (osalisele) toetamisele on riik leidnud võimaluse rahastada osaliselt ka mitmete kohaliku omavalitsuse hallatavate ja eramuuseumide tegemisi. Rahastuse eraldamisel hinnatakse muuhulgas seda, kas ja kui oluline on muuseumi kogu Eesti kultuuripärandi seisukohast.
Rahastuse mitmekesistamiseks taotlevad muuseumid erinevaid projektitoetusi ning teenivad omatulu (piletitulu, haridus- ja publikuprogrammid, üritused, ruumi rent, muuseumipoe müük). Põhjalikku uurimistööd ei jõudnud ühe artikli tarbeks küll teha, kuid kiire pilguheit viitab, et riigi sihtasutuste teenitav omatulu on umbes 10–40 protsenti kogueelarvest.
Suur osa muuseumitööst on avalikkuse eest peidus
Hiljuti avas ligi veerandsada muuseumit uudishimupäeva puhul üle Eesti oma hoidlate uksed ja tutvustasid haruldasemaid ja põnevaid esemeid oma kogudest. Hinnanguliselt on suisa 96 protsenti museaalidest hoidlates peidus ning üldjuhul tavakülastajale kättesaamatu. Põhjuseks on tihtipeale eksponeerimisruumi nappus. Aktsiooni eesmärk oli lisaks kogudes leiduvatele haruldastele ja iseäralikele museaalidele tutvustada neid ülesandeid, mis muuseumile otsest rahalist tulu ei too, kuid eelnevad pea igale uuele näitusele ja haridus- või publikuprogrammile.
Tänapäeva muuseum lähtub oma kogude täiendamisel kogumispõhimõtetest. Esemeid võetakse kogudesse vastu ainult siis, kui need lähtuvad muuseumi missioonist, eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Suvaliselt ja lihtsalt igaks juhuks ükski muuseum midagi ei kogu. Lisaks peab iga muuseum enne eseme vastuvõtmist hindama, et suudab vastuvõetavat eset ka asjakohaselt hoida ja säilitada.
Samuti pärsib muuseumide kogumistegevust ruumipuudus hoidlates. Kuivõrd paljudes muuseumides on hoidlaruumid üsna tihedalt täis, saame praegusest kultuurist järeltulevatele põlvedele säilitada vaid väga fragmentaalseid teadmisi ja näiteid.
Hinnanguliselt kaks kolmandikku muuseumide kogudest on hoiustatud tingimustes, kus ei ole tagatud nende pikaajaline säilimine. Hoiutingimuste parandamine ehk muuseumide ühishoidlate ehitus on riigi keerulise rahalise olukorra tõttu teadmata ajaks pausil. Ühiste pärandihoidlate ootuses on aga juba 2018. aastast investeeringud hoiutingimuste parandamisse olnud minimaalsed. Seega on ohus Eesti kultuuripärandi kogumine ja säilitamine.
Kultuuripärandit ei saa hoida nii, nagu jumal juhatab. Museaalid vajavad üldjuhul säilitamiseks kontrollitavaid kliimatingimusi, mis sõltuvalt materjalist omajagu erinevad.
Lisaks kontrollitud kliimatingimustele vajab iga muuseum pärandi eest hoolitsemiseks – jälgimiseks, kirjeldamiseks, digiteerimiseks – kogudega tegelevaid oskusteabega inimesi, peavarahoidjaid ja koguhoidjaid. Esemete säilitamise tagamiseks on vaja teha ka restaureerimis- ja konserveerimistöid, mis nõuavad aega, tingimusi ning samuti eriväljaõppega spetsialiste.
Kultuuripärandi säilitamine majanduslikku tulu ei too
Siiski on vaid museaalid, nende juurde kuuluvad lood ning neist lähtuv uurimistöö aluseks, millele toetudes saab muuseum luua näitusi ning ehitada üles mitmekesiseid haridus- ja publikuprogramme, mis muuseumikülastajale rõõmu, teadmisi ja mõtlemisainet pakuvad.
Kultuuripärandi kogumine ja säilitamine on muuseumi põhiülesandeid, kuigi majanduslikku tulu see muuseumidele ei too. Veel enamgi. Muuseumid täidavad põhiseadusest tulenevat ülesannet hoida ja säilitada meie kultuuri ja kultuuripärandit. Sedasama, mille säilitamist tulevastele põlvedele peab oluliseks suisa 94 protsenti Eesti inimestest.
Mõne ajahambast puretud objekti konserveerimine võib olla mitme kuu pikkune meeskonnatöö. Näiteks Lootsi tänavalt leitud koge konserveerimisele sai kaasa elada terve Eesti. Kui muuseum annab mitme teaduri mitmeaastase uurimustöö tulemusena välja monograafia, ei ole selle müümine isegi omahinnaga mõeldav, sest see oleks keskmisele inimesele liialt kallis ja kättesaamatu.
Muuseumide rahastuse mitmekesistamisest peame rääkima küll. Üks lihtne viis, mida riik saaks teha otsekohe ja rahalisest kitsikusest sõltumata, on sporditoetuse laiendamine kultuurile. Selle otsuse vastuvõtmine näib olevat lihtlabase poliitilise tahte puudumise taga.
Muuseumid ei palu riigilt armuandi, vaid täidavad neile määratud olulist ülesannet. Sellest positsioonist saab jätkata arutelusid ja otsida lahendus, kuidas tagada muuseumide asjakohane rahastus ja muuseumispetsialistide nii hädavajalik palgatõus.
Artikkel esmailmus ERR arvamusportaalis 22. novembril 2024.