Muuseum kui kolme jalaga taburet

Muuseumil on kultuuripärandi tutvustaja, vahendaja ja tõlgendaja roll. Eriti tähtis on see murrangulistel aegadel – nagu näiteks praegu, kirjutas Anu Viltrop 1. augustil Sirbis.

Eestisse jagub nii muuseume kui muuseumikülastajaid. Euroopas torkab Eesti silma riigina, kus 100 000 elaniku kohta leidub kõige rohkem muuseume ja muuseumikülastajaid. Tallinnast Saatseni pakuvad meie muuseumid väga mitmekesist kõrge kvaliteediga sisu, mida on mujal Euroopaski märgatud ja tunnustatud.

Miks siis jääb populaarne ja rahvusvaheliselt tunnustatud muuseumivaldkond tähtsate otsuste tegemisel tähelepanu ääremaale? Võib-olla seepärast, et muuseumil on nii palju eri tahke ja rolle, et isegi muuseumitöötaja näeb vaeva, et neid kõiki ühekorraga silmas pidada, rääkimata siis külastajast või poliitikust.

Mis muuseum on?

Lühidalt kokku võttes on muuseumi ülesanne koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Muuseumiseaduses on sätestatud, et muuseum peab olema üldsusele avatud ning eri sihtrühmadele võimalikult kättesaadav ja ligipääsetav.

Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu (International Council of Museums, ICOM), mis ühendab muuseumitöötajaid üle maailma, on määratlenud, et muuseum on mittetulunduslik ja alaline asutus, kes uurib, kogub, säilitab, tõlgendab ning eksponeerib materiaalset ja vaimset pärandit.¹ Sellest kokkuleppest lähtub teadmine, et muuseumil on üksjagu funktsioone, mis on avalikud hüved ega allu (ei peagi alluma) turuloogikale.

Räägime rahast

Muuseumivaldkonnas raha napib ning eelarved on trimmi tõmmatud. Muuseumide toetamisel on riigil siiski märkimisväärne roll: riik on leidnud lisaks riigimuuseumidele ja riigi asutatud sihtasutuste tegevuse (osalisele) toetamisele võimaluse rahastada osaliselt ka mõningate kohaliku omavalitsuse hallatavate ja eramuuseumide tegemisi. Rahastuse eraldamisel hinnatakse muu hulgas seda, kas ja kui kaalukas on muuseumi kogu Eesti kultuuripärandi seisukohast.

Rahastuse mitmekesistamiseks taotlevad muuseumid projektitoetusi ning teenivad omatulu (piletitulu, haridus- ja publikuprogrammid, üritused, ruumi rent, muuseumipoe müük).

Kiire pilguheit näiteks riigi sihtasutustena tegutsevate muuseumide majandusaasta aruannetele näitab, et nende teenitav omatulu on umbes 10–40 protsenti kogueelarvest. Siinkohal jään võlgu vastuse, milline omatulu määr kogueelarvest oleks jätkusuutlik ja mõistlik. Tulu teenimine peaks siiski olema muuseumi eelarvet toetav, mitte eesmärk iseenesest. Kui rahastusmudel on selline, et muuseum jääb ellu vaid omatulu teenides, s.t kommertsialiseerub, võivad näiteks unarusse jääda teadustöö ja keerukamad näituseprojektid. Olen aru saanud, et mitmes kohalikus omavalitsuses „karistatakse“ muuseumi, kui omatulu on üle prognoosi laekunud. Selline tulu võib liikuda otse valla eelarvesse või vähendab vald varem kokku lepitud tegevustoetust. Nõnda on muuseum olukorras, kus pole ühtegi mõistlikku võimalust oma tulubaasi arendustegevuse jms heaks kasvatada.

Mõned ei mõista, miks muuseumi tasuta sisse ei saa. Teised küsivad täiesti siiralt, miks muuseumid ei ole isemajandavad, piletiraha nad ju küsivad. Aus vastus on: muuseum ei pea olema ega saama isemajandavaks äriasutuseks. Muuseum vajab nii tänapäeval kui tulevikus oma omaniku, s.t riigi, kohaliku omavalitsuse või eraomaniku, järjepidevat ja stabiilset rahalist toetust.

Üks võimalus muuseumide kõhnavõitu eelarvet täiendada on eraraha kaasamine, mis on paljudes eluvaldkondades saanud võlusõnaks. Loomulikult pakub eraraha kaasamine palju võimalusi. Ometi tuleks arutada, kellelt ja kui suures mahus annetusi vastu võtta on mõistlik, et annetusega ei kaasneks varjatud või varjamatu soov luua annetajale sobilikku sisu. Rootsi muuseumitöötajad pelgavad, et üha kasvav sõltuvus erarahast võib hakata kahjustama muuseumi kui institutsiooni autonoomiat.²

Tahte puudumise taha on takerdunud ka sporditoetuse meetme laiendamine kultuurile. Ometigi tooks see otsus kultuurivaldkonda, sh muuseumidele, nii hädavajalikku lisaraha nõnda, et riigi kulud ei kasvaks.³ Tegelikult ootaks riigilt ju vahelduseks ka uudiseid ja otsuseid, mis on näoga inimeste poole.

Kultuuripärandi säilitamine on kulu

Üks tähtsaid ülesandeid on kultuuripärandi pikaajaline säilitamine. Muuseumi vaatepunktist on see tähtis töö, aga eelarves esmajoones kulurida.

Tänapäeva muuseum lähtub oma kogude täiendamisel kogumispõhimõtetest. Esemeid võetakse kogusse vastu ainult siis, kui need lähtuvad muuseumi missioonist, eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Oma suva järgi ja lihtsalt igaks juhuks ükski muuseum midagi ei kogu. Iga muuseum peab enne eseme vastuvõtmist hindama, et suudab vastuvõetavat eset ka asjakohaselt hoida ja säilitada.

Museaalid vajavad üldjuhul säilitamiseks kontrollitavaid kliimatingimusi, mis sõltuvalt materjalist omajagu ka erinevad. Lisaks kontrollitud kliimatingimustele vajab iga muuseum pärandi eest hoolitsemiseks – jälgimiseks, kirjeldamiseks, digiteerimiseks – kogudega tegelevaid oskusteabega töötajaid – peavarahoidjat ja koguhoidjaid. Esemete säilitamise tagamiseks on vaja teha ka restaureerimis- ja konserveerimistöid, mis nõuavad aega, tingimusi ning samuti eriväljaõppega spetsialiste. Eestis on vähe muuseume, kel on võimalik selliste oskustega inimesi püsivalt tööl hoida, kuigi vajadust on.

Hinnanguliselt kaks kolmandikku Eesti muuseumide kogudest on praegu hoiustatud tingimustes, kus ei ole tagatud nende pikaajaline säilimine. Ka ruumipuudus kimbutab. Paljudes muuseumides on hoidlaruumid tihedalt täis ning praegusest kultuurist mahub järeltulevatele põlvedele säilima panna vaid fragmentaarsed teadmisi ja näiteid. Muuseumide ühishoidlate ehitust on riigi raske rahalise olukorra tõttu tabanud seisak. Ühiste pärandihoidlate ootuses on aga juba 2018. aastast investeeringud hoiutingimuste parandamisse olnud minimaalsed. Seega võib nentida, et tulevikku lükkunud pärandihoidlate ehitus on näide sellest, kuidas muuseumide vajadused jäävad alatasa paremaid aegu ootama.

Autonoomiata muuseum usaldusväärsust ei hoia ega kasvata

2023. aastal valminud pärandibaromeeter kinnitab, et muuseum on üldsuse silmis usaldusväärne ning muuseume usaldatakse tegelema meie kultuuripärandiga.⁴ Eesti on liitunud Faro konventsiooniga,⁵ mis käsitleb kultuuripärandit demokraatliku ja osaluspõhise ressursina: kultuuripärand on asjakohane, kui inimesed seda näevad, tajuvad, mõtestavad, kogevad, kasutavad ja taaskasutavad.

Muuseumil on siinkohal kultuuripärandi tutvustaja, vahendaja ja tõlgendaja roll. Eriti tähtsaks muutub see ülesanne murrangulistel aegadel – nagu näiteks praegu. Kogumispoliitika, näituste, haridusprogrammide jms abil kujundavad muuseumid meie kollektiivset mälu. Muuseumis mõtestatakse, mis on ajaloos tähtis, mida on vaja mäletada ja mida unustada. Niimoodi vormib muuseum, kuidas ühiskonnas minevikku, olevikku ja tulevikku nähakse. Autonoomsel muuseumil on seda rolli parem kanda, muu hulgas selleks, et pakkuda mitmekülgset, usaldusväärset ja tasakaalustatud infot.

Euroopa Muuseumiorganisatsioonide Võrgustiku (Network of European Museum Organisations, NEMO) 2024. aasta suvel tehtud uuring muuseumide kogemustest polariseerumise ja poliitilise survega osutab aga murettekitavale suundumusele: kuus muuseumi kümnest tunnetab poliitilist survet ning vaid kolm muuseumi kümnest ei tunneta seda üldse.⁶ Ja nõnda üle Euroopa.

Pole kahtlustki, et poliitiline surve nõrgestab muuseumide autonoomiat. Mida teha, kui rahulolematud poliitilised jõud sunnivad muuseumi näituse- ja haridusprogramme ümber kujundama endale sobivamaks ning vastuseisu korral kärbivad tuntavalt asutuse eelarvet? Nii on näiteks juhtunud mitmes Hollandi väikelinnas, kus ohtu on sattunud isegi muuseumi ülesanne tagada kultuuripärandi pikaajaline säilitamine. Või leitakse muuseumi juhtima poliitiliselt sobivaim juht, nagu vahepeal oli tavaks Poolas. Tihti on poliitilised tõmbe­tuuled kohalikes omavalitsustes isegi tugevamad kui riigi tasandil. Eestis on markantseim näide Narva muuseumi nõukogus toimunu. Juhtub siiski mujalgi, et kohaliku omavalitsuse haldusalas tegutsev muuseum peab laveerima kohalike poliitikute soovide vahel.

Kuigi muuseum ei ole kunagi lõpuni neutraalne, on autonoomne ja strateegiliselt tegutsev muuseum lisatagatis demokraatliku ühiskonna kaitsel ja kooshoidmisel. Kui muuseumi karistatakse kellegi poliitilise agenda survel sisutegevuse- või eelarvekärbetega, kahaneb selle võime teha näitusteks nii hädavajalikku uurimistööd ja kujuneb võimatuks eri kogukondade kokku­toomine ja ühisosa otsimine. Muuseum, mis poliitilise surve kartuses vaikselt kohaneb ja kehtestab enesetsensuuri, kaotab samuti oma usaldusväärsuse ja mõju. Meil on praegusajal veel suurepärane võimalus teadlikult muuseumide autonoomiat toetada – sealhulgas piisava ja stabiilse rahastuse abil.

See tabamatu sotsiaalne mõju

Muuseumi täit mõju ja panust ühiskonda on keeruline mõõta. Kultuurivaldkonnal on majanduslik mõõde siiski täiesti olemas. Näiteks 2019. aastal konjunktuuriinstituudi tehtud uuring hindab Eesti kultuuri- ja loomemajandusvaldkonna (sh muuseumide) panuseks 2,2% SKTst. Muuseumid üheskoos teiste kultuuriasutustega pakuvad ühiskonnale siiski enam, kuid sotsiaalne mõju on raskemini mõõdetav.

Märkimisväärse sotsiaalse mõjuga on muuseumi hariv funktsioon: vaimuharimine hõlmab pisikesi põnne kuni eakateni välja. Näituste ja haridusprogrammide abil edendab muuseum sotsiaalseid muutusi, tehes sotsiaalseid probleeme arusaadavamaks või tuues esile vähemuste õigusi. Killustunud ühiskonnas on muuseum üks väheseid kohti, kus erinevate väärtustega kogukonnad kokku puutuvad. Muuseum võiks olla see koht, kus arutletakse demokraatlike väärtuste üle, näiteks selle üle, mis on kodanikuõigused, sõnavabadus, õigus võrdsele kohtlemisele, valimisõigus. Arvan, et eriti väikemuuseumides võiks ja peaks koostöö kohalike elanikega olema selgelt esil, kuid sellise tegevussuuna käimalükkamiseks ja elushoidmiseks vajab muuseum töötajat, oskusi ja ressursse, mida tal olla ei pruugi.

Muuseum on suurepärane formaalhariduse avardaja: muuseum pakub kultuuri- ja ajalooalaseid teadmisi, arendab kriitilist ja loovat mõtlemist ning võimaldab ehedat kogemusõpet. Kõike seda ootavad kooliõpetajad muuseumidelt väga.⁷ Eestis leidub näiteid, kus nappide ressursside optimeerimiseks on muuseumi ja kooli koostöö eriti tihe. Näiteks põllumajandusmuuseum pakub Ülenurme gümnaasiumi 8. ja 9. klassile tehnoloogia-, kodundus- ja käsitööõpetust juba ligi seitse aastat!

Uuringud näitavad, et muuseum on vaimse heaolu toetaja.⁸ Kuigi muuseum depressiooni ja ärevushäiret loomulikult välja ei ravi, leevendab muuseumikülastus stressi, taastab kognitiivset võimekust ning ennetab kroonilise stressi ja kurnatuse teket. Märkimisväärsele inimhulgale on muuseumikülastus sama taastav ja jõustav kui rabamatk või seenelkäik. Soomlased on jõudnud järeldusele, et iga muuseumikülastus toob külastajale kaasa heaolu 864 euro väärtuses.⁹ Eestis samasugune uuring küll puudub, kuid Soome andmestik näitab veenvalt, et iga muuseumi pandud euro toob ühiskonnale mitmekordselt tagasi. OECD hinnangul on vaimse tervise probleemidest tingitud majanduskahju tohutu, ulatudes ainuüksi Eestis ca 2,8% SKTst.¹⁰

Skisofreeniline olukord muuseumi töökeskkonnas

Nagu eelnevatest fragmentidest nähtub, teenib muuseum ühiskonna ja avalikkuse huve väga mitmel viisil. Selliseks tööks on vaja kõrgelt haritud, mitmekülgsete kogemuste, oskuste ja laia silmaringiga muuseumitöötajaid.

Muuseumitöötaja palk teeb aga keskmise palgaga võrreldes vähikäiku. Palgatõusu tuleb – käsi pikal ning ühiskonna pahameelega riskides – mitu aastat härdalt palumas käia. Ometigi lepiti juba kümme aastat tagasi riigikogus kokku, et riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate minimaalne palgatase peaks olema samal tasemel Eesti keskmise palgaga. Mitmed omavalitsused rihivad oma muuseumide töötajate palgataset riiklikult kokkulepitud kultuuritöötaja miinimumtasu järgi. Pilt on nukker: muuseumiühingu palga ja tööõnne uuring kinnitab, iga teine muuseumitöötaja (kellest 92% on kõrgharidusega!) tunneb end madalapalgalisena või suisa palgavaesena. Väike palk on valdava osa muuseumitöötajate kõige suurem mure.¹¹

Muresid on muuseumi töökeskkonnas paraku veelgi. Kimbatust tekitab, et pinguta palju tahad, arene palju tahad, tee karjääri palju tahad – palk sellest kuigipalju ei tõuse. Palka läbi rääkida ei ole mõeldav, sest asutuste palgafond seda ei võimalda. Lõputult koondada ka ei anna: muuseumitöös on hulgaliselt rolle, mis nõuavad eri oskusi ja isikuomadusi. Niigi on muuseumitöötajatest poolel täita kaks või enam tööalast rolli. Rollipaljusus teeb töö küll põnevaks, kuid võib kaasa tuua ka killustumise.

Muuseumiühingu uuringust selgub, et väikese palga tõttu mõlgutatakse raske südamega lahkumismõtteid, sest eluga toimetulek on aina raskem. Tihti ei paku leevendust muuseumi töökeskkond, mis ei ole igaühe jaoks läbi mõeldud, turvaline ega toetav. Mitmesuguste töökorralduslike murede tõttu on muuseumitöötaja tihti õnnetu.

Sama uuring näitab veenvalt sedagi, et muuseumitöötaja armastab väga oma tööd. Valdavalt töötab ta missioonitunde ja kirega. Ta naudib töö loomingulisust ning mõistab hästi selle mõjukust ja tähendust. Tõtt-öelda ei ole ma veel isegi selgusele jõudnud, kuidas suurt armastust, madalat palka ning pahatihti kehva töökeskkonda üheks sõlmida. Mida öelda tuleviku-muuseumitöötajatele? Saad teha kehva palgaga kehvas töökeskkonnas imeägedat tööd?

Annan endale aru, et otsuste tegemise ääremaal olemine pakub muuseumile autonoomsust ja sõltumatust juurde. Kui muuseumist ja kultuurist saab poliitkempluste tallermaa, kasvab kohe ka poliitiline surve. Hoiduda tahaksin ka muuseumi instrumentaliseerimisest, s.t muuseumi mõne ühiskondliku huvi otsesesse teenistusse rakendamisest. Stabiilset rahastust ja väärikamat palka, mis võimaldaks muuseumil ühiskonda teenida, aga tahame küll. Seda enam et muuseum peab rinda pistma täpselt samasuguste väljakutsetega nagu muu ühiskond. Näiteks tuleb lahendusi otsida, kuidas sobivad kokku tehisaru ja kultuuripärand. Muuseum ei peaks siinkohal innovatsioonil sabas jooksma, vaid julgelt kaasa rääkima ning sobilikke lahendusi välja töötama.

Muidugi saab muuseumirahvas aru, et raha ei tule seina seest. Tuleb siiski tõdeda, et muuseumitöötaja jaoks pole olnud vahet, kas käsil on majanduslangus või majanduskasv, helgemat tulevikku ei paista kunagi kusagilt kätte jõudvat. Seni kuni tulevik kohale jõuab, on töö muuseumis koos kõikide paradoksidega kui kipakal kolme jalaga taburetil istumine: taburet näeb küll kena välja, aga istuda on kohutavalt ebamugav ning vaata ette, et upakile ei kuku.

Anu Viltrop on Eesti Muuseumiühingu tegevjuht.