Info tulekul!

Konverentsi esimese päeva ettekandeid saab järele kuulata Youtube’st.

Rahvusvaheline konverents “Pärand ja poliitika. Muuseumid polariseeruvas ühiskonnas” uurib, kuidas poliitiline surve ja ühiskondlik killustatus mõjutavad muuseume ning milliseid rolle peaksid muuseumid demokraatlikus ühiskonnas täitma. 

Konverentsi teisel päeval toimub arutelu ja mängusimulatsioon, et arutelda noorte väärtusruumide ja radikaliseerumise teemadel.

Osavõtutasu Muuseumiühingu ja ICOM Eesti liikmetele on 20 eurot, teistele 30 eurot. Majutus tuleb broneerida ja tasuda omal käel. Hestia Hotel Haapsalu pakub konverentsi osalistele koodiga CAMP-MUUSEUM 15% soodustust. Broneerida saab sellelt lingilt.

Registreeru konverentsile hiljemalt 10. septembriks sellel lingil.

Konverentsi kaaskorraldaja on SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid. Toetab Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.

Ajakava

22. septembril 

09.00 Bussi väljumine Tallinnast (Vene kultuurikeskuse eest, Mere pst 5)

07.15 Bussi väljumine Tartust (Vanemuise teatri alumisest parklast)

10.30-11.00 Saabumine ja kohvipaus 

11.00-11.15 Tervitussõnad

11.15-12.00 Paneelettekanne: Triin Vihalemm (PhD, Tartu Ülikool)  “Kas Eesti ühiskond on liiga killustatud?”  

Ettekandes tutvustab Triin mõningaid Eesti ühiskonna maailmavaatelise ja elulaadipõhise jagunemise mustreid ning „maalib“ sõnade ning arvude abil eri rühmade nö sotsioloogilised portreed. Kuigi täpseid võrdlusuuringuid ei ole, saab varasemaid ja tänaseid uuringuandmeid kõrvutades selgitada, millised on ühiskondliku eristumise nö põhiteljed ja kuidas need on ajas muutunud. Selle teadmise pinnalt saab edasi arutleda, kas Eesti ühiskond on varasemaga võrreldes „liiga“ polariseerunud või killustunud selleks, et tänaste ning homsete probleemidega toime tulla? Sotsioloogilised uuringud pakuvad ka inspiratsiooni, kuidas  saavad muuseumid erinevate ühiskonnarühmadega suhelda, aidata mõtestada minevikku ning olevikku? 

Ettekande lõpetuseks pakub Triin välja võimalikke ühiskonna sotsiaalse eristumise põhitelgi tulevikus ning visandab mõned mängulised sotsioloogilised portreed. Mille jaoks? Selleks, et demokraatliku ühiskonnana oleviku ning tuleviku väljakutsetega toime tulla. Ühelt poolt on erinevate maailmavaadetega rühmadeks jagunemine ühiskonna nö arengumootor, teisalt võivad omavahelised konfliktid takistada ühiskonda keskendumast ühiste eksistentsiaalsete probleemide lahendamisele. 

Triin Vihalemm on kommunikatsioonisotsioloog ja Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust (BA), sotsioloogiat (MA) ja kommunikatsiooni (PhD). Triin on töötanud ka erasektoris, turu- ja arvamusuuringute firmas Emor. Triinu peamiseks uurimishuviks on sotsiaalne muutus ning kommunikatsiooni roll muutuste protsessides. Suure osa Triinu teadustööst moodustavad uurimused Eesti ühiskonna rahvusprobleemide ja lõimumisprotsessi kohta. Triin on olnud kahe Eesti ühiskonna nö sotsioloogilise portreeraamatu: „Eesti ühiskond kiirenevas ajas” (2017) ja “Researching Estonian transformation: Morphogenetic reflections“ (2020) autor ja toimetaja.  

12.00-12.30 Toomas Hiio (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum). “Pärandi polariseerumine ja polariseerumise pärandid.”

Toomas Hiio

Riikide ja rahvaste enesetunnetuses on olulisel kohal ajalooline identiteet, eriti noorte riikide puhul, kus „oma rahva loo“ vastavus ajalootõele on rahvusvahelises suhtluses tähtis. Omariikluse rahvusliku narratiivi suhe ajalootõega muutub ajas ja seda kasutatakse poliitiliste eesmärkide põhjendamiseks, rõhutades vastavalt ajale ja maailmavaatele erinevaid aspekte. Muuseumide roll on hoida, tutvustada ja nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt hariduslikult kasutada pärandit kui rahvusliku identiteedi materiaalsete ja vaimsete ehituskivide kogumit. Seejuures ei ole muusuemid pelgalt turismitööstuse osa, vaid neid toetavad taustal ajalooteadus ja teised distsipiinid.

Toomas Hiio on Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi direktori asetäitja teadusalal ning Eesti Mälu Instituudi uurimisjuht.

12.30-13.00 Marcela Kvetková (Platform of Free Museums in Slovakia). “Museums Under Pressure: Political Interference and Cultural Centralisation in Slovakia After 2023” (Ettekanne on inglise keeles)

Esitlus käsitleb Slovakkia kultuuripoliitika hiljutisi muutusi pärast 2023. aasta parlamendivalimisi, mille tulemusel tuli võimule rahvuslik-konservatiivne koalitsioon. Analüüsitakse poliitilise tsentraliseerimise mõju muuseumidele ja kultuuriasutustele. Esitletakse seadusandlikke muudatusi, mis õõnestavad läbipaistvust, professionaalset autonoomiat ja demokraatlikke protsesse Slovakkia kultuuripoliitikas.

Peamisteks muredeks on muuseumide juhtide nimetamise politiseerimine, ekspertnõukogude rolli nõrgestamine, võtmeasutuste rahastuse kärped ning tsentraliseeritud juhtimisasutuse loomine, mis võib viia muuseumide õiguste äravõtmiseni oma kogude üle otsustamisel. Ettekandes tutvustatakse ka professionaalse vastupanu vorme, sealhulgas Vabade Muuseumide Platvormi ja laiemalt Open Culture liikumise tegevust, et näidata, kuidas kodanikuühiskond kaitseb kultuurilist terviklikkust poliitiliselt vaenulikus keskkonnas.

Marcela Kvetková on Bratislava Linnamuuseumi juht ning algatuse Vabaduse Muuseumide Platvorm üks eestvedajatest.

13.00-13.45 Lõunasöök

13.45-14.30 Paneelettekanne: Jacek Koltan (PhD, Euroopa Solidaarsuskeskus). “Illiberal Politics and Museum. Analysing the Case of the European Solidarity Centre” (Ettekanne on inglise keeles)

Jacek Koltan

Ettekande keskmes on Euroopa Solidaarsuskeskuse olukord Poola illiberaalse valitsemise perioodil (2016–2023). Keskus on asutatud Gdańskis 2007. aastal, hoone koos püsiekspositsiooniga avati 2014. aastal. 

Näitus, mis käsitleb sotsiaalse liikumise Solidaarsus (Solidarność) ajalugu ja kommunismi kokkuvarisemist Kesk- ja Ida-Euroopas, on näide narratiivpõhisest ekspositsioonist. See loodi vastuseks ühiskondlikule nõudlusele tegeleda lähiajaloo teemadega ning aidata seda pärandit edasi anda järgmistele põlvkondadele Poolas, Euroopas ja maailmas. Näitus rõhutab rahumeelse ühiskondliku liikumise eetikat. Selline lähenemine sattus parempopulistliku valitsuse kriitika alla, sest nemad propageerisid hoopis teistsugust ajalookäsitlust. Konsensuslikku dialoogipõhist poliitikat (nt solidaarsus, ümarlaud) asendas valitsus konfliktile ja rahvuslikule narratiivile orienteeritud ajalookäsitusega.  Samaaegselt käivitas valitsus mehhanismid kultuuriasutuste ja muuseumide allutamiseks, seades kahtluse alla nii juhtide kui ka asutuste autonoomia. 

Avalikkuse tugev toetus Euroopa Solidaarsuskeskusele, mis avaldus muu hulgas ühiskondlikes rahastusalgatustes, näitas selgelt ühiskonna vastuseisu autoritaarsetele tendentsidele. Toimunu analüüs näitab, kuidas kultuuriasutustest võivad saada sotsiaalsete muutuste vedajad ning eelkõige demokraatliku kultuuri hoidjad ja stabiliseerijad destabiliseeruvas ühiskonnas.

Jacek Kołtan on filosoof ja politoloog, Euroopa Solidaarsuskeskuse teadustegevuse asedirektor (2014-2020) ning alates 2021 aastast keskuse direktori asetäitja teadusalal.Ta on õppinud Poznańi Adam Mickiewiczi Ülikoolis ning Berliinis Humboldti ja Vaba Ülikoolis. Tema uurimisvaldkonnad hõlmavad sotsiaal- ja poliitikateooriat, solidaarsuse idee ajalugu, ühiskondlikke liikumisi, mälupoliitikat ning demokraatia (eriti Kesk- ja Ida-Euroopa illiberaalsuse) kriisi.

14.30-15.00 Margus Tamm.  Van Gogh ja tomatisupp. Muuseum protesti vaateväljas.

Margus Tamm

Muuseum satub üha enam protesti ja ühiskondlike pingete vaatevälja – võimusümbolina, kergesti haavatava sihtmärgina või potentsiaalse tähenduste nihke kohana. Dekoloniseerimisdiskussioonide kontekstis on muuseumid kerkinud esile kui olulised võitlustandrId. Ent heites pilgu protestikultuuri ajalukku, võib öelda, et muuseumid on alati olnud erakordselt revolutsioonilised paigad – samal real raamatukogude ja kohvikutega. Nagu on kaunilt sõnastanud Boris Groys: „Pole midagi uut päikese all. Kuid muuseumis ei ole päikest.”

Margus Tamm on Eesti Kunstiakadeemia doktorant.

15.00-15.30 Kohvipaus

15.30-16.00 Kaspars Vanags (Pauls Stradiņši meditsiiniajaloo muuseum). “Beyond Regime Narratives: Transforming a Soviet-Era Medicine History Museum for the Biopolitical Age” (Ettekanne on inglise keeles)

Kaspars Vanags

Kaspars Vanags tutvustab, kuidas tegeletakse Pauls Stradiņši meditsiiniajaloo muuseumi kogude nõukogudeaegse päritolu ümbermõtestamisega. Muuseum asutati vahetult pärast teist maailmasõda selge ideoloogilise eesmärgiga. Muuseum toetas režiimi prioriteete — sealhulgas Nõukogude võimule lojaalsete isikute mälestamist — kuid patsientide kogemus ja laiemalt hoolduse mõiste jäid tahaplaanile. Ettekanne uurib, kuidas poliitiliselt mõjutatud kogusid tõlgendada, et suhestuda tänapäevaste sotsiaal-poliitiliste aruteludega tervise, keha ja meditsiinilise autoriteedi teemal. Kogu ning selle algse esituskonteksti kriitilise analüüsi kaudu on arendatud uusi kuraatoripraktikaid, et tunnistada keerulist pärandit ning paigutada see meditsiiniajaloo muutuva tervisesuveräänsuse ja kehalise kogemuse mõistekonteksti. 

Konkreetsete juhtumiuuringute abil tutvustab ettekandja, kuidas muuseumi ideoloogilisi juuri teadvustatakse ning kuidas luuakse ekspositsiooni, mis soodustab dialoogi poliitiliselt põimunud meditsiiniajaloo ja tänapäevaste tervisearusaamade vahel.

Kaspars Vanags on läti kunstrikriitik ja kuraator. Alates 2016. aastast töötab Kaspars Pauls Stradiņši Meditsiiniajaloo Muuseumi direktorina.

16.00-16.45 Kristina Norman. Dekoloniaalne naer muuseumis.

Näitamisele tuleb Kristina Normani 2016. aastal valminud audiovisuaalne teos “Pidulikud ruumid”, millele järgneb lühike arutelu dekoloniaalsest naerust kunstniku tööriistana keerulise pärandiga tegelemisel.  Audiovisuaalne teos pealkirjaga „Pidulikud ruumid“ on mõtisklus ideoloogiliste ruumide loomise ja nende kasutamise üle erinevates ajalistes ja võimu kontekstides. Vene õppekeelega koolide õpilaste osalusel lahatakse teoses 2014.aastal aset leidnud “pildiskandaali”, mille käivitas üks meediasse lekkinud klassipilt. Fotol on ühe Lasnamäe kooli direktor koos esimese klassi õpilastega nende koolipere liikmeks pühitsemise tseremoonial. Selle toimumispaigaks on Eesti Ajaloomuuseumi Okase saal. Eesti Rahvusringhäälingu andmetel on pildistamine tunnustatud eesti maalikunstnik Evald Okase pannoo „Rahvaste sõprus“ (1987) taustal riigivastase alatooniga, kuna seinamaalingu ikonograafia kujutab nõukogude sümboleid. Normani teos kutsub arutama alternatiivide üle, mis võiksid pakkuda ruumilist tuge rahvusvähemuste identiteedi kujundamisel.

Kristina Norman on kunstnik, kelle interdistsiplinaarne looming hõlmab nii videoinstallatsioone, skulptuuri ja projekte linnaruumis kui ka dokumentaalfilme ning performance’eid.

17.00 on võimalik osaleda Haapsalu linnuse või Imedemaa eksursioonil. Registreerumine konverentsipäeval.

Kell 19.00-23.00 Pidulik vastuvõtt Haapsalu linnuses

23. septembril

9.30-10.00 Kogunemine ja kohv

10.00-11.30 Quo vadis, noor inimene? Arutelu noorte väärtusruumist ja radikaliseerumisest.

Arutlevad Mari-Liisa Parder (Tartu ülikooli eetikakeskus), Heidi Maiberg (Siseministeerium), Maarja Tinn (Mõttekoda Praxis). Paneeli modereerib Helene Uppin (Meremuuseum)

11.30-11.45 Seljasirutuspaus

11.45-12.45 Väärtusmängu simulatsioon Mari-Liisa Parderi eestvedamisel / Okase muuseumi külastus

12.45-13.45 Lõunasöök

Ca kell 14.00 kojusõit!

Konverentsi ettekandeid saad järele vaadata siit!

Eesti Muuseumiühing ja ICOM Eesti kutsuvad konverentsile “Kellele kuuluvad kogud”, mis toimub 16.-17. septembril 2024 Paides.

Rahvusvaheline konverents “Kellele kuuluvad kogud?!” uurib, mida tähendavad ja milleks on olulised muuseumide kogud. On tavapärane, et muuseum ja kogud käivad kokku, kuid mis on muuseumis säilitavate esemete eesmärk? Mida kõnelevad museaalid ja kogud meie ühiskonna mineviku, oleviku ja tuleviku kohta ning kuidas mõjutavad ühiskonnas toimuvad protsessid suhtumist muuseumide kogudesse? Konverentsil arutleme ka selle üle, mil moel erinevad sihtrühmad kogusid kasutavad.

 Konverentsi teisel päeval toimub vestlusring pärandihoidla teemadel: kui kaugel see on, kuidas ühishoidlad võivad muuta tööd museaalidega ning millised oleksid alternatiivid.

Diskussiooni eesmärk on aidata mõtestada mineviku uurimist ja vahendamist. 

Konverentsi kaaskorraldaja on Ajakeskus Wittenstein. Toetab Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.

PÄEVAKAVA

16. september

9.15 Väljumine Tallinnast (Vene kultuurikeskuse eest, Mere pst 5)

9.15 Väljumine Tartust (Vanemuise teatri alumisest parklast)

10.30-11.00 Saabumine ja kohvipaus. Esimesel päeval toimub konverents Paide Muusika- ja Teatrimaja suures saalis (Pärnu 18, 72712 Paide).

11.00-11.15 Tervitussõnad

11.15-12.00 Paneelettekanne: Leen Beyers. “The why, how and what of contemporary collecting. A reflection” (Ettekanne on inglise keeles)

Leen Beyers

Pärast ICOM COMCOLi lühitutvustust annab Leen Beyers ülevaate kaasaegse kogumise hetkeseisust, käsitledes näiliselt ilmselgeid, kuid muuseumitöötajate jaoks sageli keerulisi “miks”, “kuidas ja kellega” ja “mida” küsimusi. ICOM COMCOLi peamiseks inspiratsiooniallikaks on olnud Rootsi Samdoki oleviku kogumise projekt (1977). Järk-järgult on küsimus “kuidas” koos aruteludega osalemise, kaasloomise, dekoloniseerimise üha olulisemaks. Uued eetilised ambitsioonide on seadnud kahtluse alla mitmed senised kogude omandiõiguse ja haldamise praktikad. ICOM-i 2022. aasta muuseumide määratluses toimunud üleminek „omandamiselt” „kogumisele” on selles suhtes väga tähendusrikas. Ka keskkonnateemad ning kasvav huvi elava pärandi on taas tõstatanud hulga küsimusi kogumise kohta. Ettekandes toon lisaks praktilisi näiteid Belgia muuseumivaldkonnast ja oma tööst MAS-i muuseumi hoidjana. 

Leen Beyers on MAS-i muuseumi (Belgia) kollektsiooni- ja uurimisosakonna juhataja, mis eksponeerib, uurib ja uuendab MAS-i umbes 600 000 objektist koosnevat kollektsiooni, mis dokumenteerib globaalset ja kohalikku ajalugu ja kultuuri ning seoseid sadamalinna Antwerpeni ja Antwerpeni vahel. kohtades Euroopas, Aasias, Aafrikas, Ameerikas ja Okeaanias. Tal on doktorikraad ajaloos ja magistrikraad antropoloogias. Tema teadmised teadlase ja kuraatorina on seotud peamiselt linnaajaloo, toidukultuuri, rände, suulise ajaloo, mälu ja kogumisega. Ta on ICOM COMCOLi juhatuse liige.

12.00-12.30 Pille Runnel (PhD, Eesti Rahva Muuseum) ja Mari Väina (PhD, Eesti Kirjandusmuuseum). Kogude kasutamine teadustöös: humanitaarteaduste vaade digiajastul

Pille Runnel

Mari Väina

Humanitaarteadused on üha suuremal määral digistumas: kaasaja inimeste kultuurisuhtlus ja argikultuur, mida humanitaarteadused uurivad, lõimub üha enam digisfääridega. Ka ajalooline uurimisaines on suuresti digikujule viidud. Humanitaarvaldkonna andmekogusid haldavad asutused ja uurimisrühmad näevad selgelt vajadust tuua digikujul hoitavas aineses peituv potentsiaal teadlaste ja teiste huvirühmadeni.  Vaatleme ettekandes sellega kaasnevaid väljakutseid. Kesksete humanitaarteaduslike kogude haldamine on Eestis tüüpiliselt mäluasutuste õlul, samas on andmete kasutamiseks teadustöös vaja need tavaliselt täiendavalt korrastada ja piiritleda lähtuvalt uurimiseesmärkidest. Uued andmestikud luuakse teaduses tihti konkreetset
uurimiseesmärki silmas pidades ning need ei pruugi olla üldse seotud kesksete kogudega ja hiljem nendega integreeritavad. See võiks potentsiaalselt toetada aga nii avatud teaduse põhimõtete juurutamist ja (digitaalsete) andmekogude kättesaadavaks tegemisel kui ka andmeanalüüsi hõlbustamiseks. Uuded lähenemised nagu suurandmete analüüs, toetavad nii uute uurimisküsimuste esitamist kui ka uute teadmiste loomist.

12.30-13.15 Lõunasöök

13.15-13.45 Jana Reidla (PhD, Tartu Ülikool). Kogumise poliitikad ja praktikad Eesti muuseumide kogemusel.

Jana Reidla

Ettekande fookuses on kogumistöö ja kirjalike kogumispõhimõtete (kogumispoliitika dokumentide) roll kogude kujundamisel. Vaatluse alla tulevad kogumispoliitikaga kaasnevad teemad nagu otsuste tegemine kogumisel, lünkade täitmine, kogudest väljaarvamine, kogude kasvu pidurdamine ja kogude analüüs.

13.45-14.30 Paneelettekanne: Dr. Stefan Simon. Cultural Heritage as a Resource in Transition. (Ettekanne on inglise keeles)

Prof. Dr. Stefan Simon

Kuigi kultuuripärand võib olla ajas üsna vastupidav, ei ole see taastuv. Kultuuripärandi säilitamine pidevate muutuste tingimustes tekitab tihti märkimisväärset pinget. Kultuuripärandit ei ole võimalik mõista ühel ja ainsal viisil; seega peab kultuuripärandi säilitamine kajastama perspektiivide mitmekesisust ning arvestada tuleb, et perspektiivid ajas ja ruumis pidevalt muutuvad.

Konserveerimist saab kirjeldada kui muutuste juhtimist. Head konserveerimist võib defineerida “jätkusuutlike muutuste juhtimisena”. Hea konserveerimine alustab kultuuripärandi otsese ja kaudse konteksti interdistsiplinaarsest uurimisest eesmärgiga säilitada terviklikkus ja juurdepääs kultuuripärandile. Kunsti, loodusteaduste, sotsiaalteaduste, inseneeria, äri ja õiguste ristteel asuv päranditeadus mängib selles protsessis olulist rolli. Päranditeadus aitab lahendada juurdepääsu ja autentsuse küsimusi, mis on olulised kaasaegsete muuseumide roheliseks muutmisel, ning võtab üha enam omaks maailmavaadete mitmekesisuse.

Dr. Stefan Simon Berliini Rahvusmuuseumide Rathgeni Uurimislabori direktor alates 2005. aastast. Ta omandas doktorikraadi keemias Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolist. Tal on laialdane kogemus interdistsiplinaarses uurimistöös ja ta on olnud ICCROM-i nõukogu liige ja asepresident. Aastatel 2008–2018 oli ta ICOMOS-i teaduskomitee Stone ISCS president. Yale’i Kultuuripärandi Säilitamise Instituudi ja Yale’i ülemaailmsete kultuuripärandi algatuste (2014–2019) esimese direktorina seadis Stefan Simon prioriteediks ülemaailmse kliimamuutuse ja rohelise muuseumi debati ajendatud jätkusuutlike konserveerimisstrateegiate edendamise.

14.30-15.00 Mari Tõrv (PhD, Tartu Ülikool).  Kellele kuuluvad iidsed inimsäilmed?

Mari Tõrv

Inimsäilmed – olgu nad kui vanad tahes – ei jäta kedagi ükskõikseks. Ühelt poolt on tegemist aegu tagasi elanud inimestega – nad on olnud kellegi õed-vennad, emad-isad, esivanemad. Teisalt on (muuseumi)kogudesse jõudnud inimsäilmed (tavaliselt luustikud) tänase teaduse uurimisobjektid. Just subjektsuse-objektsuse skaalal paiknemine muudab nendega ümber käimise komplekseks ja keerukaks. Muuhulgas tingib eri huvigruppide väärtusruum selle, et nad(need) on eetiliste dilemmade allikaks. Milline on arheoloogiliste inimsäilmete elukaar: miks ja kuidas nad(need) jõuavad kogudesse? Kas, kuidas ja miks tuleks neid kasutada kaasaegses uurimistöös? Kellele kuuluvad minevikus elanud inimeste säilmed? 

15.00-15.30 Kohvipaus

15.30-16.00 Ivar-Kristjan Hein (Eesti Kunstimuuseum). Põhjamaade ja Kesk-Euroopa muuseumide praktikad kõrge resolutsiooniga failide vabakasutusse andmisel

Ivar-Kristjan Hein

Mitmed olulised Euroopa (kunsti)muuseumid on alates 2013. aastast avanud oma kogude autoriõiguste alt vabanenud teosed piiranguteta kasutamiseks. Kuulutades küll lähtumist humanistlikest põhimõtetest, sellest et kultuuripärand peab olema juurdepääsetav ja taaskasutatav vabalt kõigi huviliste poolt, seatakse samas mitmeid piiranguid. Üksikute eranditega on vabalt kasutatavateks muudetud ainult jpg formaadis failid, paljude näidete puhul piiratakse kommertslikku kasutust ja üldse avaldamist, kehtivad hinnakirjad isegi akadeemilistele publikatsioonidele. Kõigi teoste kujutised vabakasutusse andnud muuseumide puhul on tegemist strateegilise suhtekorraldusliku kommunikatsiooniga, mille eesmärk on suurendada oma nähtavust intensiivsema kogude kasutamise kaudu, tõmmata uute auditooriumide tähelepanu muuseumile ja tuua publik ekspositsioonisaali. Muuseumid näevad kogude vabakasutusse andmist eelkõige oma kaubamärgi turustamisena. Ettekandes annan ülevaate muuseumide eriilmelistest lähenemistest strateegilisele kommunikatsioonile vabakasutuse kaudu, endiselt laiaulatuslikult toimuvast kõrge resolutsiooniga failidega kauplemisest ning võrdlen teiste muuseumide praktikaid plaaniga teha kõrge resolutsiooniga failid kättesaadavaks piiranguteta Muuseumide veebivärava kaudu.

16.00-16.30 Jaanika Vider (MSCA REWIRE järeldoktorant). Kuidas kogud kuuluvad?

Jaanika Vider

Viimastel aastatel on muuseumide valdkonnas palju räägitud dekoloniseerimisest. Paljudel juhtudel on sellest saanud koondväljend, mis hõlmab püüdlusi mitmekesistada kogudega seotud narratiive ja isikuid, kes neid muuseumides esitavad. Oma ettekandes käsitlen käesolevat muutuste hetke kogude uurimisel ja eksponeerimisel antropoloogilise vaatenurga kaudu. Vaatlen võimalusi, mida “dekoloniaalne” diskursus loob muuseumikogude ümbermõtestamiseks ja erinevate inimrühmadega suhtlemiseks.

Küsides „kuidas kogud kuuluvad“, juhin tähelepanu komplekssetele ja omavahel läbipõimunud suhetele, milles muuseumiesemed eksisteerivad. Lähtudes oma tööst etnograafiliste muuseumidega ning konkreetselt Eestis hoiustatud võõr- või maailmarahvaste etnoloogiliste kogudega, toon välja mõningad väljakutsed ja võimalused, mida pakub dekoloniaalne lähenemine Eesti kontekstis.

17.00 ja 18.00 võimalus osaleda ekskursioonil Wittensteini tegevusmuuseumis.

19.00-23.00 Pidulik vastuvõtt Wittensteini tegevusmuuseumis, kus kuulutame välja EMMA konkursi võtja.

17. september

10.00-10.30 Kogunemine Wittensteini tegevusmuuseumis

10.30-12.00 Vestlusring “Kus hoida pärandit?”

Modereerib Kai Lobjakas (ICOM Eesti juhatuse esimees, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor)

Sõna saavad:

Muinsuskaitseameti projektijuht Peeter Mauer
Eesti Vabaõhumuuseumi peavarahoidja Sille Siidirätsep
Tartu Linnaajaloo Muuseumide peavarahoidja Kaie Jeeser
Tallinna Linnamuuseumi peavarahoidja Maris Rosenthal

12.00-12.30 Lõunasöök

12.30-14.00 Jalutuskäik-ekskursioon Paide linnas

Ca 14.15 Tagasisõit bussidega 

Eesti Muuseumiühingu ja ICOM Eesti konverents “Muuseum ja autentsus”

Konverents toimus 25.-26. septembril 2023 Rakveres.Rahvusvaheline konverents “Muuseum ja autentsus” uuris, kuidas mõtestada muuseumi, pärandkultuuri ja autentsuse omavahelisi seoseid.Muuseumikülastajate üks levinumaid küsimusi on: kas see on autentne, on see päris. Muuseumid koguvad ”autentseid tõendeid” ja pärandiga tegeledes püüavad pakkuda võimalikult autentset kogemust. Tänavu valminud pärandibaromeetri uuring näitas, et ühiskond hindab  muuseumide usaldusväärsust väga kõrgelt. Seega on muuseumide vastutus suur. Konverentsil otsisime üheskoos vastust küsimustele:

• kui autentne peab, võib, saab olla?
• kuidas tajuvad külastajad autentsust ja selle vajalikkust?
• kuidas on autentsuse mõistet mõjutanud digikultuur?
• kuidas mõista autentsust elamuskultuuri kontekstis?

Diskusioonide eesmärk oli ja on  aidata mõtestada mineviku uurimist ja vahendamist.

Konverentsi kaaskorraldaja on Sihtasutus Virumaa Muuseumid ning seda kaasrahastab Eesti Kultuurkapital.

Konverentsi salvestust saab järele vaadata Eesti Muuseumiühingu Youtube’i kanalilt.PÄEVAKAVA

25. SEPTEMBRIL 2023 RAKVERE TEATRI KINOS

10:30-11:00 Saabumine ja kohvipaus

11:00-11.15 Kultuuriministri tervitussõnad

11:15-12:00 Paneelettekanne: Jane K Nielsen, PhD. To be or not to be… authentic!

Jane K. Nielsen, PhD

A journey into the dilemmas and challenges of museum authenticity (Ettekanne on inglise keeles)

Doktor Jane k. Nielsen tegeleb muuseumide ja pärandi tõlgendamisega. Tal on doktorikraad 2014. aastast muuseumide ja pärandi tõlgendamise ning kommunikatsiooni alal ja mitmekülgne muuseumitöö kogemus – muuhulgas on ta töötanud Londoni ajaloolistes kuninglikes paleedes (Historical Royal Palaces in London), Londoni riiklikus meremuuseumis ja Taani rahvusmuuseumis. Ta on avaldanud artikleid muuseumide tähendusloomest, lugude jutustamisest ja kogemuse loomisest külastaja kontekstis. 

Oma ettekandes käsitleb Jane K. Nielsen autentsusega seotud väljakutseid muuseumide, kogude, muuseumitöötajate ja külastajate perspektiivist. Ettekanne puudutab dilemmasid, mis tekivad, kui külastajad tulevad muuseumi oma ootustega autentsusele ning arutleb selle üle, kuidas arusaamad autentsusest mõjutavad meie tööd, meie tõlgendusi ja suhtlust külastajaga.Ta arutleb teooria ja praktiliste näidete baasil õrna tasakaalu üle muuseumi autentsuse ja külastajate kaasamise vahel ning uurib kuidas saavad muuseumid tulevikus autentsuse kujundamisel ja määratlemisel olulist rolli mängida.

12:00-12:45 Paneelettekanne: Prof. Dr. Stephan Schwan. Does authenticity matter? Perspectives from visitor research (Ettekanne on inglise keeles)

Prof. Dr. Stephan Schwan

Professor Stephan Schwan on Leibnizi teadmusmeedia instituudi asedirektor ning fondi “Medien in der Bildung” juhatuse liige. Ta õppis Tübingeni ülikoolis psühholoogiat, kus tegi nii doktorikraadi kui ka postdoktori. Tema uurimistöö keskendub digitaalse meedia ja autentsete eksponaatide rollile muuseumide  mitteformaalses õppes. Ta teeb koostööd mitme Saksamaa muuseumiga ning kuulub  rahvusvahelisse võrgustikku BILAD.

Paneelettekandes analüüsib Stephan Schwan külastajate ja autentsuse suhet. Muuseumide vaatenurgast on autentsete esemete esitlemine ekspositsioonis omane just muuseumidele. Paljud muuseumiprofessionaalid eeldavad, et just autentsed esemed tekitavad külastajates erilist lummust ning motiveerivad külastajaid väljapanekut lähemalt vaatlema ja selle üle mõtisklema. Külastajauuringud näitavad aga, et külastajate jaoks ei ole autentsus kuigi oluline: nad on valmis omaks võtma ka koopiaid ja reproduktsioone, kui need on asetatud sobivasse konteksti. Sellest kontekstist lähtuvalt analüüsib professor Schwan oma ettekandes muuseumide autentsuse erinevaid tahke ning nende mõju külastajate käitumisele.

12:45-14:15 Lõunasöök omal käel

14:15-14:45 Elo-Hanna Seljamaa. Autentsusest autentsusteni, käegakatsutavast puudutamatuni

Muuseumidel, muuseumitöötajatel ja teadlastel on teistest suurem voli ja vastutus otsustada, mida ja kuidas muuseumis eksponeerida. Ühel või teisel viisil on need otsused seotud arusaamadega autentsusest: sellest, mis on – või ei ole – võltsimata, tõeline, algupärane, omane, algallikail põhinev, usaldusväärne, tüüpiline, näitamist väärt. Arusaamad autentsusest on aga ajas muutuvad ja paljunevad. Viimastel kümnenditel kohtabki teaduskirjanduses seisukohta, et ainsuses autentsuse asemel tasub mõelda autentsustest: kõrvuti eksisteerivatest autentsuse käsitustest ja nende omavahelistest suhetest. Autentsust ei nähta püsiva, vaid kontekstisidusana.

Kultuuripärandi vallas on tähendusnihkeid kaasa toonud vaimse kultuuripärandi kategooria kasutuselevõtt, mis mõjutab ka seda, kuidas me mõtleme sellest, mida saab käega katsuda, ning materiaalse ja mittemateriaalse suhetest.  

Ettekandes tuleb juttu autentsuse käsitustest, mis seostuvad vaimse kultuuripärandiga ja selle eksponeerimisvõimalustega muuseumis. Vaadeldavad näited pärinevad Kihnu saarelt ja kaitseväe kalmistult Tallinnas.

14.45-15:15 Dagmar Ingi. Kolhoosi kortermaja Eesti Vabaõhumuuseumis. Reaalsem kui elu ise?

Dagmar Ingi on kolhoosi kortermaja projektijuht ja kuraator. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist etnoloogia erialal asus ta 2006. aastal tööle Eesti Vabaõhumuuseumis. 2023. aastast alates juhib Dagmar muuseumi sisutegevust ühendavat maa-arhitektuuri ja kultuuripärandi valdkonda.

Dagmar Ingi. Foto: Harry Tiits

Ettekandes tutvustab Dagmar Ingi kolhoosimaja näitel autentsuse püüdlust vabaõhumuuseumide ekspositsioonide loomisel. Kui autentsed on vabaõhumuuseumi kõige väärtuslikumad kogud – lageda taeva all säilitatavad ja eksponeeritavad hooned? Miks vabaõhumuuseumides on üksikust museaalist olulisemad visuaalselt autentsed keskkonnad, kus iga detail peab olema paigas? Kuidas luua ehedat ekspositsiooni, mis haaraks külastaja kõiki meeli ja avaks mälestusi, mille olemasolust külastaja enam teadlik ei olnud?  

15:15-15:30 Kohvipaus

15:30-16.15 Kaja Širok. Authenticity and expectations. How much do we need it in museum narratives? (Ettekanne on inglise keeles)

Kaja Širokil on doktorikraad kultuuriloos. Ta uurib piire ja rahvusi ning kollektiivset mälu. Ta on Brüsseli Euroopa Ajaloo Maja akadeemilise nõukogu aktiivne liige ning alates 2022. septembrist ICOM juhatuse liige.

Muuseumit on peetud usaldusväärseks teabeallikaks, mille olulisus on COVID-pandeemia järgsel ajal veelgi kasvanud. Kogukond peab muuseumit kultuuripärandi hoidjaks, identiteedi, kollektiivsete mälestuste ja rahvusliku mälu hoidjaks. ICOMi uus muuseumide definitsioon räägib muuseumide sotsiaalsest tähtsusest. Mis on autentsus muuseumide narratiivides ja miks külastajad seda vajavad? Kui palju jääb narratiive luues kuraatori kujutlusvõime kanda? Kui autentne peab muuseum olema keeruliste teemade käsitlemisel?

16:15-16:45 Greta Koppel. Päris inimene kohtub päris asjaga päris muuseumis. Miks on see sündmus ikka ja jälle oluline?

Greta Koppel. Foto: Luk Monsaert

Muuseum ja autentsus on olnud juba pikka aega kokku kuuluv mõistete paar, isegi, et mõlemad mõisted on ajas pidevalt uuenenud ja täienenud. Muuseumilt on oodatud autentsete – ehtsate (päris) asjade näitamist ja nende kohta tõese (ausa) info esitamist. Autentsete – originaalsete teoste eksponeerimise nõue on traditsiooniliselt kehtinud eriti rangelt just kunstimuuseumidele. Kuidas mõista autentsuse mõistet tänastes kunstimuuseumides, kus eksponeeritakse ka koopiaid ja võltsinguid, miks on teose vahetu kogemine autentsem selle digitaalsest esitusest ja kuidas on sellega seotud konserveerimistööde eksponeerimise publikumenu?

19:00-22.30 Vastuvõtt konverentsil osalejatele Rakvere linnuses

26. SEPTEMBRIL 2023 SEMINAR JA VÄLJASÕIT

Väljasõit kell 10.00 Rakverest Palmse mõisa

10:45 Vestlusring “Autentne pärand tänapäeva muuseumis” Palmse mõisa linnaserehis.

Moderaator: arhitektuuriteadlane Triin Ojari (Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor)

Arutlevad:

• galerii Artrovert asutaja ja MKA endine peadirektor Siim Raie
• museoloog Mariann Raisma (Tartu Ülikooli muuseumi direktor)
• kunstiteadlane ja kriitik Aleksander Metsamärt 

12:10 Ringkäik Palmse mõisa peahoones Viljar Visseli juhtimisel

13.30 Väljasõit Sagadisse. Seejärel suupisted Sagadi mõisahoones

15:00 Ekskursioon Sagadi mõisa peahoones ja metsamuuseumis

16:00 Bussidega kojusõit Tallinnasse ja Tartusse

Konverentsi korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital.

Küsimused ja lisainfo:
Anu Viltrop
anu@muuseum.ee
+372 5665 9118

26.-27. septembril 2022 toimus Narvas XXV Muuseumide festival, mida korraldas Eesti Muuseumiühing koostöös ICOM Eesti Rahvuskomiteega.

Konverents kandis pealkirja „Kestlik muuseum“ ning uuris, kuidas mõtestada keskkonnahoidlikku muuseumi, kuidas teha valikuid ning kuidas aitab muuseume oma kestliku tegevuse kujundamisel Rohelise Muuseumi programm.

Konverentsipäeva otseülekanne toimus ERRi Kultuuriportaalis 26.09.

Osavõtutasu EMÜ ja ICOM liikmele 18 €, mitteliige 25 €. 

Esmaspäev, 26. september TÜ Narva kolledžis

10:30 Saabumine, kohvipaus

11:00-11:15 Avasõnad. Kultuuriminister  Piret Hartman

11:15 – 12:00 Mihkel Kangur (PhD, Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht) „Muuseumide roll keskkonnakollapsi ajastul“

Mihkel Kangur: Analüüsin muuseumide kui mälu-ja õppeasutuste rolli keskkonnakollapsi ajastul. Muuseumidel võiks olla oluline roll selgitada lisaks sellele, mis juhtus ja kuidas, ka miks juhtus, näidates erinevate meie elu reguleerivate süsteemide omavahelist seostatust ning  aidates kaasa süsteemmõistelise mõtlemise oskuste paremale levikule.

Mihkel Kangur on ökoloogiadoktor ja haridusteaduste magister. Oma teadustöös on ta uurinud Eesti taimkatte ajalugu jääajajärgsel perioodil. Neist uuringutest innustatuna on ta viimastel aastatel keskendunud säästva arengu haridusele. Mihkel Kangur on töötanud õppejõu ja teadlasena Tallinna Ülikoolis, praegu on ta Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht. 

12:00 – 12:55 Nick Merriman (PhD. Londonis asuva Hornimani Muuseumi ja Aedade peadirektor) „Muutes muuseume kestlikumaks“ 

Nick Merriman: Muuseumidel on eriline positsioon, mis olles väheste pikas ajalises perspektiivis tegutsevate asutuste seas, suudavad olla üle lühikese tsükli poliitikast ja majandusest. Lisaks sellele on muuseumid publiku seas populaarsed ja tunnustatud ning kõik need omadused pakuvad muuseumidele erilise võime rääkida kliima ja ökoloogia kriisidest. Muuseumid saavad teha seda kahel moel – olles eeskujuks kasvuhoonegaaside vähendamisel ja elurikkuse suurendamisel oma asukohas ning kaasates publikut saamaks aktiivseteks kodanikeks keskkonnaliikumistes. Ettekannet ilmestavad hiljuti Briti Kunstifondilt aasta muuseumi auhinna võitnud Hornimani Muuseumist ja Aedadest ning teistest muuseumidest mujalt maailmast.

Nick Merriman, PhD, on Londonis asuva Hornimani Muuseumi ja Aedade peadirektor alates maist 2018. Muuseumi missiooniks on ühendada kultuur ja loodus. 2021. aasta jaanuaris avaldas Hornimani muuseum kliima ja ökoloogia manifesti ning tegevuskava. Merriman oli varem Manchesteri Ülikoolis Manchesteri Muuseumi direktor ning enne seda museoloogia pärandiuuringute õppejõud University College London (UCL) arheoloogia instituudis. Ta on õppinud arheoloogiat Cambridge’i Ülikoolis ning töötas oma karjääri alguses kuraatorina Londoni Muuseumis. Ta on UCL ja Manchesteri Ülikooli museoloogia auprofessor, Inglise Kunstinõukogu (Arts Council England) määramispaneeli esimees, Briti Riikliku Fondi (National Trust) kollektsioonide ja tõlgenduste nõuandva grupi esimees. Ta on varem olnud Briti Arheoloogianõukogu esimees ja Ühendkuningriigi ICOM-i esimees.  

12:55-13:30 Mihkel Kaevats (Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna juhataja) „Muuseumid kestliku arengu mõtestajatena“

Mihkel Kaevats: Arutan, kuidas muuseumid loovad ühiskonnas seda sidusust ja teadmist, mida on vaja võimatu missiooni jaoks. Usun, et kestlikkusel põhinev areng on midagi traditsioonilisele eluviisile omast ning et seda teemat koos läbi mõtestades saame sellest ainult võita, nii materiaalselt kui vaimselt. Kultuuril on eriline roll, sest kultuur aitab kujundada inimeste väärtushinnanguid.

 Mihkel Kaevats juhib Kultuuriministeeriumis kultuuriväärtuste osakonda. Ta on tegutsenud mitmekesistes valdkondades – ta on luuletaja, kes lisaks loomingule on tegelenud kirjanduskriitika ja reklaamikirjutamisega, ta on ka panustanud hariduse digimisse, Eesti tuleviku tööpoliitika kujundamisse, Tallinna tulevikustrateegia loomisse ja ka Telliskivi Loomelinnaku kontseptsiooni väljatöötamisse. 

13:30 – 14:45 Lõuna omal käel

14:45 – 15:30 Age Poom (PhD. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis linnakeskkonna kaasprofessor) 

Age Poom: Arutan muuseumi, selle külastaja ja ümbritseva keskkonna vastastiksuhteid keskkonnakoormuse ja kohandumise kontekstis. Muutuvate keskkonnatingimuste ja ühiskondlike ootuste juures mõtestavad muuseumid ümber oma rolli ja tegevusi. Ühest küljest lasub muuseumidel vastutus vähendada oma tegevusega kaasuvat keskkonnakoormust, taastada ökosüsteeme oma tegevuspiirkonnas ja toetada ühiskonda jätkusuutlikumaks muutumisel, teisalt tuleb olla valmis üha ebakindlamateks keskkonnaoludeks ning koostöös avaliku sektori ja kogukonnaga leida lahendusi ootamatustega toimetulekuks. Need on omavahel tugevalt põimunud väljakutsed.

Age Poom on kaitsnud doktorikraadi inimgeograafias ja töötab linnakeskkonna kaasprofessorina Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute laboris. Teda paeluvad inimese, ühiskonna ja keskkonna vastastiksuhted. Viimase aja teadustöös keskendub Age tänavaruumi keskkonnakvaliteedile ja inimeste kokkupuutele nii kahjulike kui soodsate keskkonnatingimustega nende igapäevases tegevusruumis.

15:30 – 16:10 Reetta Kalajo (Espoo Moodsa Kunsti Muuseumi peakuraator ja kunstihariduse, muuseumikogemuse ning  jätkusuutlikkuse spetsialist) „Jätkusuutlikumate muuseumipraktikate poole: miks ja kuidas?“

Reetta Kalajo: Olen valinud praktilise lähenemisviisi: räägin miks ja kuidas hakkasime muutma oma tööharjumusi ja –viise EMMAs liikumaks säästlikuma ja jätkusuutlikuma muuseumiinstitutsiooni suunas. Mitte kõik muudatused toimeviisides ja eesmärkides pole olnud hõlpsasti saavutatavad ning meil on sellest protsessist õpetlikke kogemusi ja tähelepanekuid, mida teistega jagada. 

Reetta Kalajo on alates 2015. aastast Espoo Moodsa Kunsti Muuseumi peakuraator. Töötanud varem Gallen-Kallela muuseumis ning EMMAs haridustöö kuraatorina ning kuulunud Soome muuseumipedagoogide ühingu juhatusse, peab ta oluliseks tööd publikuga, teadmiste vahendamist ja jagamist, samuti seoste ja ühenduste loomist objektide, teemade ja inimeste vahel. Viimastel aastatel on tema tegevuse fookusesse tõusnud üha enam jätkusuutlikud praktikad ning nende edendamine muuseumisektoris. 

16:10 – 17:00 Reet Mägi (ICOM Eesti keskkonnatöörühma eestvedaja ning TÜ loodusmuuseumi ja botaanikaaia näituste ja loodushariduse osakonna juhataja) ja Karin Vicente (Eesti Kunstimuuseumi programmijuht-kuraator) Rohelisest Muuseumist

Reet Mägi: Räägin Rohelise Muuseumi programmist, mida haldab Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon ning mille loomisesse panustasid ka muuseumid ICOM Eesti eestvedamisel ning Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus. Roheline Muuseum on muuseumidele loodud keskkonnajuhtimise süsteem, mis aitab muuseumidel eesmärke seada ja süsteemselt läbi mõelda, kuidas muuta oma tegutsemine keskkonnahoidlikuks.

Reet Mägi on ICOM Eesti keskkonnatöörühma eestvedaja. Ta on Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia näituste ja loodushariduse osakonna juhataja. Ta on varem töötanud Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi direktorina ja Tartu Ülikooli administratsioonidirektorina. 

Karin Vicente: Kumu kunstimuuseum pälvis 2022. aasta kevadel esimese Eesti muuseumina Rohelise muuseumi sertifikaadi. Tutvustan kuidas nägi välja sertifikaadi taotlemine, milliseid tegevusi ning resursse muuseum selleks vajas ning kuidas muuseum jätkusuutlikumalt ja keskkonnasõbralikumalt edasi tegutseb. 

Karin Vicente on kunstiteadlane, kes töötab Adamson-Ericu muuseumi (Eesti Kunstimuuseum) programmijuhi ja kuraatorina. Ta on Eesti Kunstimuuseumi keskkonnahoiu töögrupi juhataja. 

Kell 19 pidulik vastuvõtt Narva linnuses konverentsil osalejatele ja EMMA muuseumimeene võistluse laureaatide välja kuulutamine

Teisipäev, 27. september kell 10-11.30 Narva linnuses

Välkloeng „MUUSEUM+ kogukond ja rohepööre“. Modereeris Paavo Kroon.

Välkloeng uurib, kuidas kultuur ja kultuurikorraldus toob kokku kogukondi ja loob pinnase muudatusteks vajalike arutelude jaoks.

MUUSEUM+ loengusarja üheks eesmärgiks on avardada muuseumimõtlemist oluliste ideede ja parimate praktikatega väljastpoolt muuseumimaastikku, seekordsed esinejad räägivad nii laiemast kultuuri rollist rohepöördes ja kestlikust kultuurikorraldusest kui ka kogukondlikkusest Narva kultuurielus:

– Ivo Krustok – Riigikantselei rohepoliitika nõunik.

– Triin Pikk – Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna programmiliini Elu ja Keskkond juht.

– Ivan Sergejev – Rahandusministeeriumi õiglase ülemineku koordinaator, endine Narva linnaarhitekt.

– Allan Kaldoja – SA Vaba Lava nõukogu esimees.

– Johanna Rannula – Narva Kunstiresidentuuri juhataja.

Päev jätkub ühise väljasõiduga Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumisse.

Tallinnasse ja Tartusse jõutakse tagasi hiljemalt kell 17.

Toetab: Eesti Kultuurkapital