
LUUBI ALL: Keraamika jälgedel Taanis – külaskäik CLAY keraamikamuuseumi
Tarmo Leheste, Tartu ARS Keraamika Eramuuseum
Juulis viis reis Taani muu hulgas Middelfarti, kus asub keraamikale pühendatud CLAY Museum of Ceramic Art Denmark. Keraamikamuuseumi pidajana oli see koht, millest ma lihtsalt ei saanud mööda sõita.
Muuseumipäev ise jäi meelde ka ühe lõbusa kokkusattumuse tõttu. Päev oli vihmane, kuid tundus, nagu oleks meid kuidagi eriliselt hoitud. Muuseumi juurde jõudes jäi vihm järele. Kui olime sees, hakkas uuesti sadama. Muuseumist väljudes oli jälle kuiv ning niipea, kui olime autosse istunud, hakkas taas sadama. Nii õnnestus meil üsna vihmasel päeval kogu muuseumikülastus peaaegu kuiva jalaga ära teha.

CLAY keraamikamuuseum Middelfartis.
Kõigepealt jäi silma ruum
Üks esimesi ja tugevamaid muljeid CLAYst oli avarus. Esemetele oli jäetud palju ruumi ning neid sai rahulikult vaadelda nii lähedalt kui ka eemalt.

CLAY avar näituseruum – esemetele jäetud ruum võimaldab neid vaadelda omaette ja tervikuna.
Tartu ARS Keraamika Eramuuseumis on olukord paratamatult teistsugune. Meie kogus on üle 4200 eseme ning suhteliselt piiratud näituseruum tähendab, et vitriinides tuleb esemeid paigutada märksa tihedamalt. CLAYs oli huvitav kogeda vastupidist – üks ese või väike esemete rühm võis saada enda ümber suure hulga vaba ruumi. See võimaldas märgata vormi, glasuuri ja detaile hoopis teistmoodi.

Üks CLAY väljapanekutest: rahulik paigutus jätab esemetele visuaalset õhku.
Muuseumis oli kõrvuti nii ajaloolist keraamikat kui ka konkreetsetele autoritele pühendatud näitusi. Seejuures ei piirdutud ainult esemete ja saatetekstidega.
Autor ei jäänud eseme taha peitu
Mitmel näitusel kasutati ekraane, millelt sai vaadata intervjuusid eksponeeritud tööde autoritega. See oli lihtne, kuid väga mõjus lahendus – vitriinis või postamendil oleva eseme kõrvale tekkis inimene, kes rääkis ise oma tööst ja mõtetest.

Autorinäitus CLAYs – teosed on esitatud osana terviklikust näituseruumist.

Digitaalne lahendus näitusel aitab tuua esemete kõrvale ka autorite ja nende tööprotsessi loo.
Sellised lahendused panid paratamatult mõtlema ka oma muuseumile. Tartu ARSi keraamika puhul on meil veel võimalik talletada mitmete toonaste keraamikute endi mälestusi. Ese on oluline, kuid selle loonud inimese jutustus võib anda sellele hoopis teise tähenduse.
Kuidas keraamika sünnib?
Eriti huvitav oli see, kui põhjalikult tutvustati CLAYs keraamika valmistamist.
Videotes näidati erinevaid tehnikaid ja töövõtteid – treimist, vormimist, valamist ja muid keraamika valmistamise etappe – ning nende kõrval sai vaadata eset, mille valmistamist videos demonstreeriti. Nii muutus tehnoloogia külastajale palju arusaadavamaks kui ainult kirjalikku seletust lugedes.
Tutvustati ka savi, glasuure, nende koostisosi ja erinevaid põletustehnikaid. Ekspositsiooni oli kaasatud isegi keemiliste elementide perioodilisustabel, mis aitas näidata, millest glasuuride värvid ja omadused tegelikult tekivad.

Materjalide ja glasuuride tutvustamine muudab keraamika valmistamise külastajale nähtavaks.

Glasuuriproovid CLAY ekspositsioonis – värvide ja pinnatulemuste mitmekesisus on esitatud omaette õppematerjalina.
Just selles osas oli mul palju äratundmisrõõmu. Olen ka Tartu ARS Keraamika Eramuuseumi ekspositsiooni arendades mõelnud nii glasuuride komponentide näitamisele kui ka erinevate keraamikatehnikate tutvustamisele. CLAYs oli põnev näha, kuidas mitmed samalaadsed mõtted on suures professionaalses keraamikamuuseumis tegelikult lahendatud.
Kõike ei ole muidugi võimalik väikesesse eramuuseumi üks ühele üle võtta. Küll aga annab teiste muuseumide kogemus ideid, kuidas rääkida esemete kõrval rohkem ka materjalist, valmistamisest ja inimestest, kes need esemed lõid.
Tuttavad vormid võõras keskkonnas
CLAY väljapanekuid vaadates tekkis korduvalt veel üks huvitav tunne – äratundmine.
Mõne eseme puhul võinuks päritolu teadmata vabalt arvata, et selle autoriks on mõni Tartu ARSi keraamik – Annes Varjun, Eva Ole, Maanus Mikkel, Kersti Raidma-Suumann või keegi teine. Kord tundus tuttav vorm, kord dekoor või glasuur, teinekord aga lihtsalt viis, kuidas keraamik oli oma idee savis lahendanud.
See tähelepanek oli eriti huvitav seetõttu, et ka Tartu ARS Keraamika Eramuuseumi enda kogu uurides pole alati lihtne erinevate ARSi keraamikute töid ainult vormi ja käekirja järgi üksteisest eristada. Taanis kogetu lisas sellele veel ühe mõõtme – sarnaseid vorme, tehnilisi võtteid ja ideid võib leida ka hoopis teise maa keraamikast.
Ühe lihtsa näite pakkusid reisil mujalgi nähtud inimnäolised kruusid ja muud humoorikad figuursete detailidega tarbeesemed. Ka Tartu ARSi keraamikud on loonud nägudega kruuse ja teisi esemeid, kus tavapärasele tarbevormile on inimese näo kaudu antud oma karakter.

Tartu ARSi keraamika näiteid. Võrdluses Taani esemetega korduvad tuttavad pikakaelalised ja ümarad vormid ning glasuurilahendused.

CLAY väljapanek. Mõne Taani vaasi vorm ja värvikäsitlus tekitavad äratundmise Tartu ARSi keraamikaga.

Taani näide pikakaelalisest ümara kehaga vaasivormist – sama vormiprintsiipi kohtab ka Tartu ARSi esemetes.

Taani keraamika näiteid, kus tähelepanu köidavad Tartu ARSi loominguga võrreldavad glasuuride värvid ja pinnamõjud.

Inimnäolised keraamilised esemed Taanis ja Tartu ARSi kogus – sarnane idee on eri keskkondades saanud erineva karakteri.

Sädeleva glasuuri võrdlus: Taani näide ja Tartu ARSi keraamikas kasutatud sädelev glasuur.
Sarnasus ei tähenda muidugi automaatselt seda, et üks autor oleks teist mõjutanud. Pigem tekitab see huvitava küsimuse: miks jõuavad eri maade keraamikud vahel nii sarnaste lahendusteni?
Kas põhjuseks on materjal ise ja selle seatud võimalused? Sarnased valmistamistehnikad? Ühe ajastu esteetika? Kunstnike vahel liikunud rahvusvahelised kunstisuunad ja ideed? Või jõuavad erinevad inimesed vahel lihtsalt üksteisest sõltumatult sarnase mõtteni?
Mida rohkem keraamikat vaadata, seda huvitavamaks sellised küsimused muutuvad.
Muuseum ei lõppenud näitusesaaliga
Omaette osa CLAY külastusest oli muuseumipood. Seal sai osta Taani keraamikat ja keraamikuid käsitlevaid raamatuid ning katalooge, samuti autorite endi loomingut.
Selline muuseumipood pole üksnes koht suveniiri ostmiseks. See jätkab omal moel muuseumi tegevust – külastaja võib viia kaasa raamatu mõne kunstniku või keraamikaajaloo kohta, näituse kataloogi või päris keraamilise eseme.

CLAY muuseumipood jätkab muuseumi põhiteemat raamatute, kataloogide ja keraamikute loominguga.
Ka muuseumi õuealal jätkus keraamika suuremate skulpturaalsete töödena.

Keraamiline skulptuur CLAY muuseumi õuealal.
Keraamika ei jäänud ainult muuseumisse
CLAY polnud aga ainus koht, kus Taani reisil keraamikat kohtasime. Kui kord juba keraamikat otsiva pilguga ringi vaadata, hakkab seda märkama kõikjal.
Keraamikat jäi silma erinevates poodides, galeriides ja müügikohtades ning pildile sattusid ka mitmed skulpturaalsed tööd. Mõnikord köitis tähelepanu ese ise, mõnikord selle vorm või tehnika ning vahel just seesama ootamatu sarnasus millegagi, mida olin varem näinud Tartu ARSi keraamika hulgas.
See oli hea meeldetuletus, et keraamika ei ole ainult muuseumivitriinis säilitatav ajalooline materjal. Savi on endiselt elav materjal, millest tehakse nii igapäevaseid tarbeesemeid, autoriloomingut kui ka suuri ruumilisi kunstiteoseid.
Mõtteid koju kaasa
CLAYst jäi lõpuks kaasa rohkem kui mälestus ühest heast muuseumist.
Kaasa tuli terve hulk mõtteid selle kohta, kuidas võiks tulevikus edasi arendada ka Tartu ARS Keraamika Eramuuseumi väljapanekut: kuidas rääkida rohkem valmistamistehnikatest ja glasuuridest, kuidas tuua esemete kõrvale nende autorite hääl ja kuidas aidata külastajal näha ühe valmis eseme taga kogu selle sünnilugu.
Suure Taani muuseumi ja väikese Tartu eramuuseumi võimalused pole võrreldavad. Kuid ideede väärtus ei sõltu alati ruutmeetritest.
Ja võib-olla oligi selle külastuse üks olulisemaid õppetunde see, et mida rohkem näha teiste maade keraamikat, seda paremini hakkab nägema ka oma kogu – selle eripära, seoseid ja küsimusi, millele meil veel vastuseid ei ole.
Fotod: autori reisifotod ja Tartu ARS Keraamika Eramuuseumi kogu.