NÄITED

Oluline on alustada ligipääsetavuse planeerimisega kohe, kui hakatakse planeerima kogu ülejäänud näitust, olgu see siis püsiekspositsioon või ajutine näitus. Kogemus on näidanud, et kui ligipääsetavust on planeeritud eraldi projektina, on elemente hiljem kokku sobitada oluliselt keerulisem, kui seda oleks olnud algkavandis planeerides. Muuseumikeskkonna ligipääsetavuse suurendamisel peab olema visa – oponendid võivad öelda, et ligipääsetavuse lahendused rikuvad visuaalset esteetikat või et need paisutavad eelarvet. Kindlasti tuleb arvestada suurenevate kuludega, kuid visuaalsete lisandustega tasub lihtsalt harjuda – pole ju sellestki kuigi palju aega möödas, kui paljude hinnangul polnud maitsekas nt naisi valimiskastide juurde lubada. Silmas tuleb pidada ka, et iga näitus on erinev ja (edukaid) lahendusi ei saa üks ühele järgmistel näitustel kasutada. Samuti ei tööta alati sisetunne, et „nii tundub loogiline“. Selle asemel – küsi nõu asjatundjalt!

Näituse kommunikatsiooniplaani luues mõtle, kuidas jõuda erivajadustega sihtgruppideni. Koolita meeskonda, kes külastajatega kokku puutub, ja ära heitu mõnest tagasilöögist. Uute oludega kohanemine võtab aega, kõik kolleegid ei pruugi sisekoolitusele jõuda, mõnel jääb lugemata saadetud e-kiri juhendiga. Korda kokkuleppeid, vajadusel uuenda ja parenda neid. Ja korda uuesti.

Olulised küsimused

Pime ja vaegnägijast külastaja:

• Kuidas ta pääseb muuseumi? Kuidas seda infot kodulehel jagada?
• Millised on tema liikumisteed muuseumis/näituseruumis?
• Mil viisil teha kättesaadavaks väljapaneku sisu?

Vaegkuulja ja kurt külastaja:

• Mil viisil teha kättesaadavaks väljapaneku sisu?
• Mil viisil anda edasi ekspositsiooni helilist kujundust?

Liikumispuudega ja ratastoolis külastaja:

• Millised on tema liikumisteed muuseumis/näituseruumis?
• Kuidas tagada ekspositsiooni elementide kasutatavus?

Intellektipuudega külastaja:

• Kuidas muuta muuseumikeskkond intellektipuudega külastajale sobivaks?
• Mil viisil anda edasi ekspositsiooni sisu?