Näide 1: Paksu Margareeta püsiekspositsioon

Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskuse suurim väljakutse oli paigutada kaasaegne muuseum keskaegsesse suurtükitorni nii, et oleks arvestatud kõikide ligipääsetavuse eesmärkide ja muinsuskaitse nõudmistega. Valmis üks esimesi nii laialdaselt ligipääsetavaid muuseumikeskkondi Eestis – 90% näitusealast on ligipääsetav liikumispuudega külastajatele ning ekspositsioon on kogetav nii nägemis-, kuulmis- kui ka intellektipuudega külastajatele.

Aeg: 2017–2019

Eelarve: u 64 100 eurot (0,9% üldeelarve)

Koostööpartnerid:

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Eesti Pimedate Liit, Jakob Rosin

Joonprojekt OÜ; Muut OÜ; Platvorm OÜ; Viipekeeletõlkide OÜ; Kakora MTÜ; Telegrupp AS

Projekti lühikirjeldus ligipääsetavuse vaatepunktist

Paksu Margareeta renoveerimisel ja uue püsiekspositsiooni rajamisel tõusis ligipääsetavus üheks meremuuseumi näitusetegevuse fookuseks. See oli esimesi suuri püsinäituse projekte Eestis, mis seadis eesmärgiks muuta väljapanek kättesaadavaks võimalikult laiale publikule. Rööpselt Paksu Margareeta projekti arendamisega osales meremuuseumi meeskond Erasmus+ projektis TANDEM. Selles osales organisatsioone seitsmest Euroopa riigist ning selle fookuses oli ligipääsetavus ja kaasamine, et parandada puudega inimeste muuseumikogemust.

Projekti kohtumised leidsid aset kolme aasta vältel ning peamiseks töömeetodiks oli testimine – katseta, õnnestu või kuku läbi, jaga oma kogemust ning muuda mõttemalle, kui see on vajalik.

Mõttemalli muutumine oligi üks olulisemaid osi Paksu Margareeta projektist – mõistsime, et ligipääsetavus on teema, mis, kui sellega tegeleda, peab olema läbivalt osa kõigist protsessi etappidest. See tähendab, et mitte ainult ekspositsiooni kujundamises, vaid ka üldehituses jm. Paksu Margareeta muuseumikeskkonna ja ekspositsiooni ligipääsetavaks muutmiseks kaasas Eesti Meremuuseum asjatundjaid, sh Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pimedate Liit, mitmeid kirjeldusgiidi loojad (Sülvi Sarapuu, Liisi Selg, Kai Kuusk, Aive Peil, Kaidi Roots, Christel Sogenpits). Nendega konsulteeriti paljudes küsimustes ning küsiti neilt tagasisidet nii ruumi kui ka ekspositsiooni kujundusele. Eksperte kaasati ka digilahenduste, erilahenduste, sisu ja üleüldise külastuskogemuse kujundamisse ning koostöös loodud lahendusi prototüübiti ja katsetati reaalses keskkonnas. Muuseum ei pea olema ja ega ei saagi olla ligipääsetavuse ekspert, muuseum peab olema pigem avatud platvorm koostööks kogukonnaga, kes omab neid teadmisi.

Projektis teostatud, ligipääsetavust suurendavad elemendid

Loetavad tekstid (kontrastsus, suurus, font, stiil jms vaegnägijatega arvestav graafika)
Ratastoolis (ja ka lapsevankriga) liikujale vajalik liikumisruum jm ligipääs (pandused, ühendusteed, lift jms)
Ratastoolis külalistega arvestav ekspositsioonimööbel
Osaline juhttee
Induktsioonsilmus (kassa, näitusekorrused, audiogiidi seade)
Taktiilsed plaanid
Taktiilsed tekstid
Kombatavad koopiad eksponaatidest
Hoone kombatav makett
Punktkirjas sildid
Kirjeldustõlkega audiotuurid
Kõnega videote viipekeelne tõlge (ja subtiitrid)
Universaalse disainiga käed-külge-lahendused (lastele, noortele ja intellektipuudega külastajatele)
Ligipääsetav koduleht, kirjeldustõlge muuseumi külastamiseks

Olulisemad õppimiskohad

Parema tulemuse saavutamiseks on vaja teemaga tegeleda kohe projekti algusest alates. Meie projekt oli kestnud ligi aasta, kui ligipääsetavuse valdkonnale suuremat tähelepanu pöörama hakkasime, mistõttu olid mitmed suured otsused tehtud, mis ligipääsetavust lõpptulemuses pärssisid.
Enamiku kurtide esimene keel on viipekeel, mistõttu vajavad videod lisaks eestikeelsetele subtiitritele ka viipekeelset tõlget.
Ideaalis võiksid viipekeelse tõlkega olla ka seina- ja infoekraanide tekstid.